Vikerkaar loeb. Meelis Friedenthali metafüüsilised jutud

Meelis Friedenthal Foto: Margus Ansu

Meelis Friedenthal on võrdlemisi haruldane loojanatuur Eestis. Autor, kes suudab sujuvalt ühendada akadeemilise uurija ja jutukirjaniku, kusjuures ei olegi lihtne öelda, kummas rollis on ta osavam, pigem võib vast öelda, et ta on meister mõlemas. Haruldane on seegi, et kirjanik ja õpetlane näivad Friedenthalis elavat õnnelikus sümbioosis – üks toidab teist. Kui võtta näiteks võrdluseks teine Eesti kirjanik-õpetlane Rein Raud, siis on vähemalt siiani olnud tema akadeemiline ja kirjanduslik loome selgelt lahus.

Kirjanik Friedenthal alustas lühijuttudega läinud sajandi lõpul ulmeajakirjas Algernon, ent on uuel sajandil teinud endale nime peamiselt romanistina, avaldades järjest kolm palju tähelepanu pälvinud romaani: «Kuldne aeg» (2005), «Mesilased» (2012) ja «Inglite keel» (2016). «Kõik äratatakse ellu» on Friedenthali esimene lühiproosakogumik, mis on sobilik ettekääne, et arutleda veidi üldisemalt autori loomelabori ja kirjutamisretseptide üle.

«Kõik äratatakse ellu» koosneb 11st eri mahus ja laadis jutust, mis on kirjutatud viimase paarikümne aasta jooksul (2001–2020). Tegemist ei ole kogutud juttudega, vaid pigem temaatiliselt rinnastatud valikuga, mille lugemisvõtme annab autor kohe teose eessõnas, öeldes, et valitud lood «kattuvad teatud määral varauusaegse arusaamaga metafüüsikast, milleks peeti probleeme, mis tegelesid abstraktsete küsimustega» (lk 5).

Tõepoolest, poleks väär liigitada kogumiku jutud «metafüüsiliste novellide» žanrisse, sest kõik need tegelevad ühel või teisel moel küsimustega elust, surmast, tõest, armastusest, usust, hingest, Jumalast, deemonitest jne. Lugude järjekord moodustab omaette mõtteahela, alates kosmogoonilisest jutust «Võõras jumal» ja lõpetades maailmalõputeemalise looga «Kõik äratatakse ellu». (Olgu kohe öeldud, et minu silmis on need kaks ka kogumiku kõige tugevamad lood.)

Friedenthali poeetika

Friedenthali jutud, ent niisamuti tema romaanid, moodustavad äratuntava atmosfääriga fiktsionaalse maailma, millele on iseomased mõned kindlad jooned. See on esiteks maailm, kus piir elavate ja surnute, siin- ja sealpoolse, materiaalse ja vaimse, reaalse ja unenäolise, füüsilise ja metafüüsilise vahel on hägus või puudub sootuks.

Kusjuures ma ei otsiks sellele seletust autori varasest ulmekirjandushuvist, vaid pigem tema akadeemilisest koolitusest. Teoloogist mõtteajaloolasena tegeleb Friedenthal igapäevaselt vaimsete nähtustega – ideede, vaimude, teadmiste ja uskumustega –, pealegi perioodil (kesk- ja varauusaeg), mil nende tähtsus oli enesestmõistetav, nii et pole põrmugi üllatav, et need teemad on ka tema kui kirjaniku põhiaines.

Soovi korral võib tema loomingut haakida maagilise realismi külge, kuid see oleks pigem vaesestav. Friedenthali mõjuallikad pärinevad põhiosas varasematest sajanditest, antiigi, keskaja ja varauusaja mõtlejate töödest, kusjuures mitte tingimata kõige tuntumatest.

Asjade kummitav vägi

Friedenthali sage kirjanduslik võte on keerata argistele toimingutele ootamatu metafüüsiline vint peale, viia tegevus märkamatult olmest ulmesse. Selle võtte mõjukust suurendab tema oskus argitegelikkust haaravalt velmata, viia lugeja kõigi meeltega mingisse ajaloolisse situatsiooni, et seejärel hakata selle piire painutama.

Kuid Friedenthali metafüüsiline huvi ei tähenda, et tema jutud liiguksid abstraktsetes sfäärides, oleksid vaid ideede illustratsioonid, pigem vastupidi, tema loomeilm on läbini aineline ja aistitav. Jah, ma ei teagi naljalt ühtegi teist eesti kirjanikku, kelle tekstide mõju oleks sedavõrd kehaline. Neid ei tasu kindlasti hakata lugema tühja kõhuga! Friedenthali romaanid ja jutud mõjuvad kõikidele meeltele, need haisevad ja hirmutavad, neist imbub niiskust ja näljatunnet, kohati ajavad need külmast lõdisema, siis palavikust värisema.

Siin tuleb aga teha üks oluline mööndus: Friedenthal on ennekõike meister esimeses isikus kirjutama, atmosfääriloome tuleb tal kõige paremini välja siis, kui me saame sellest osa peategelase silme läbi, tema nahas olles. Dialoogid ja fabuleerimine ei ole Friedenthali kõige tugevamad küljed, samuti välispidine (ekstradiegeetiline) karakteriloome. Friedenthalil on aga haruldane sisseelamisvõime, lugejana on lihtne tema minategelastesse neelduda, nende moodi mõtlema ja nägema hakata.

Friedenthali juttudes (ent otsapidi ka romaanides) mängitakse metafüüsilisi ideid välja konkreetsete asjade peal. Tõepoolest, tema fiktsionaalses maailmas on asjad harva lihtsalt asjad. Asjad kannavad nimelt väge, on agentsed, võiks tänapäeva teaduskeeles öelda. Nimelt asjades avaldub üks Friedenthali kirjandusliku maailmapildi nurgakivi: minevik ei ole kunagi möödas, vaid elab edasi, lasub luupainajana elavate ajudel, kui klassikuid tsiteerida. Asjades avaldub ajalugu, iga asi kannab endas mingeid mineviku paineid, needusi, võimeid – lühidalt, möödaniku spektraalset väge.

Friedenthali tekstid pole seega mitte lihtsalt ajalooainelised, vaid ajaloost tembitud, ajalugu ongi nende põhiaines ja -tegelane. Ühes oma varasemas intervjuus on autor andnud oma ajalookreedost selgesõnaliselt teada: «Kõik on ajalooline. Me ei teaks ühestki asjast midagi sellist, mida me praegu arvame või teame, kui meil endal ei oleks ajalugu. Me oleme ise ajaloolised olendid, kõigil asjadel on alati ajalugu» (Looming, 1/2007).

Siinses raamatus on (ajaloo)väest laetud asjad mitme jutu käivitav intriig, nagu näiteks «Nerissa», kus valmistatakse maagilise väega, «keemilisi» raamatuid, «Deemonid ja trilobiidid», kus sündmused käivitab üks maagiliste märkidega kiviketas, või «Vinguv jalaluu», mille keskmes on üks sääreluust valmistatud vile. Varasemast võib aga meenutada romaani «Inglite keel», mis keerleb ühe 17. sajandi saladusliku väega raamatu ümber.

Pole ilmselt ekslik näha selles ajalooliste asjade agentsuses autori akadeemilist huvi, tema soovi uurida materiaalset mõtteajalugu – mitte üksnes raamatutesse ja esemetesse kätketud ideid, vaid ka nende valmistamispõhimõtteid, seda, kuidas vorm võib mõjutada sisu ja luua tähendust. Kirjandus lubab selles töös liikuda lihtsalt kaugemale, vormistada ajaloolistest esemetest saadud emotsioone julgeteks fantaasiateks, minna teatud mõttes uurimistöö loogilise lõpuni, teisele poole distsiplinaarset kammitsetust.

Huvitav on aga see, et Friedenthal ei saa inspiratsiooni üksnes omaenda teadustööst, vaid ka teiste omast. Hea näite pakub jutustus «Kass», mis lähtub Martin Malve paleopatoloogiaalasest magistritööst kahest Tartu Toomkiriku varauusaegsest matusest. Või siis «Vinguv jalaluu», mis tõukub osaliselt Andres Tvauri artiklist ühe Tartu jäätmekastist leitud keskaegse plokkflöödi kohta. Ma imestan, et Friedenthal pole oma kirjanduslike tööde eest veel pälvinud teaduse populariseerimise auhinda!

Romaani-, mitte novellikirjanik

Kuigi jutukogumik «Kõik äratatakse ellu» pakub mitmeid hõrgutavaid lugemispalu, kinnitab see mu varasemat aimdust, et Friedenthal on ennekõike romaani-, mitte novellikirjanik. Nimelt, nagu juba öeldud, peitub tema anne ennekõike sõnadega maailmade loomises, aistitavate ja ajalootäpsete atmosfääride ning psühholoogiliselt veenvate siseilmade manamises, vähem fabuleerimises ja puänteerimises.

Romaan on selliseks maailmaloomeks sobilik formaat, sest lugejale on lõpplahendusest olulisem võimalus viibida pikemalt ühes sugestiivses fiktsionaalses maailmas. Friedenthali sõnakasutus on haruldaselt täpne, tema tekstides ei tundu olevat midagi üleliigset, kõik on tähendusest viimseni pingul. Kuid tema jutte lugedes tundub, et harva õnnestub tal otsad osavalt kokku tõmmata, puänteerimine ei ole tema leib. Seega jääme huviga ootama Friedenthali uut romaani, ent seni saavad kõik maiustada tema juttude kallal.

Meelis Friedenthal

«Kõik äratatakse ellu»

Kirikiri, 2020

256 lk

Meelis Friedenthal, «Kõik äratatakse ellu» Foto: Raamat