Aja auk. Kuradiga mestis

Son House ehk õige nimega Edward James House Jr. Foto: Wikipedia

Seal kusagil alguses oli deltabluus. Ja üsna deltabluusi alguses oli ka Son House, laulja ja kitarrist sünninimega Edward James House Jr. (pildil) Just tema oli näiteks poolmüütilise Robert Johnsoni iidol, kes mäletatavasti sõlmis pakti kuradiga – andis kuradile oma hinge ja sai vastu mänguoskuse. Delta­bluus sündis Mississippi deltas ja Missisippi delta asub paigas, mida nimetatakse Lõunaks, ja mitte lihtsalt ei nimetata, vaid sellel on ka omadused ja tähendused. Muusikamees Robbie Robertson kirjeldas kord Lõunat nii: «See on ainus koht, kus olen kunagi olnud, kus tõesti, sõites öisel kiirteel ja teritades kõrva, kuuleb muusikat. Ma ei tea, kust see tuleb, tuleb see inimestest või õhust, aga ta on seal, ta elab ja tal on juured.»

Son House suri 32 aastat tagasi, 19. oktoobril 1988 Detroitis, mootorilinnas. Nii et elu lõpuks jõudis ta Detroiti, ilmselt musta muusika pealinna selleks ajaks. Detroitis umbes sel ajal plahvatanud techno’t ei Son House ega deltabluus kuigivõrd ei mõjutanud, vähemalt mitte otseselt, küll aga mõjutas ta tuntavalt ühte natuke hilisemat detroitlast, White Stripesi Jack White’i.

Kuid enne veel kui jõuda lõppu, tuleks alustada algusest. Elust Lõunas ja kogukonnast, mida hoidsid koos kolm asja: muusika, religioon ja moraal. Sellest, kuidas ta teismelisena bluusi ei kannatanud ja hoopis kiriku poole vaatas. «Bluus kasvas välja vajadusest jääda ellu brutaalses maailmas, mis oli kohe valmis ründama, kui kirikust välja astusid,» kirjutab kriitik Greil Marcus bluusist oma raamatus «Mystery Train». Bluuski ammutas oma teemad eelkõige õhust, nendest lauludest, mida istanduses tööd tehes lauldi. Jumal, kurat, vähe lootusi, palju pettumusi.