Digikultuur. E-riigi võistlevad visioonid

Tiigrihüpe 1996 Foto: Peeter Langovits

Eesti digiriigi paradoksid on kenasti kokku võetud kahte koroonaajast pärit teksti, millest kumbki pole unikaalne, ent mõlemad on omamoodi märgilised. Eriolukorra algul kirjutas ajakirjanik Masha Gessen ajakirjas The New Yorker «digitaalset vabariiki» ülistava artikli «Miks Eesti oli valmis kohanema pandeemia mõjudega kõigele».

Nagu sellistes kirjutistes kombeks, viitas Gessen kõigile Eesti eduloo kohustuslikele osadele: Nõukogude Liidu lagunemise järel oli «kujutlusvõimega eestlastel» ruumi eksperimenteerimiseks, edukas tiigrihüpe viis arvutiusu massidesse ja näitas, et ka «Ida-Euroopa kolkas» on tehnoloogiline innovatsioon võimalik, selle tõestuseks oli «Eesti leiutise» – Skype – tähelend (Rootsi ja Taani päritolu ei mainita). E-riigi muutumine eestlaste identiteedi osaks olla viinud selleni, et globaalse pandeemia tõttu suuresti veebi kolinud töö- ja koolielu ei ajanud eestlasi mitte paanikasse, vaid e-kooli (mis, tõsi, eriolukorra esimestel päevadel ülekoormatuse tõttu küll kinni jooksis).

Teine tekst, mida tasub Gesseni kiidulauluga kõrvutada, on 14. oktoobril välja antud «rikaste riikide klubi» OECD digivalitsemise indeks, kus on vaadeldud liikmesriikide digitaalse taristu arenguid ja võrreldud neid kuue mõõdiku alusel. Hinnati 33 riiki, Eesti oli nende hulgas täpselt keskel – kaheksateistkümnes. Ei midagi hullu ega ka midagi muljet avaldavat. Kusjuures, see pole kuigi üllatav, ka ÜRO e-valitsemise hinnangutes oleme olnud juba mõnda aega kuskil teise kümne tagumises otsas.

Eesti on viimasel paarikümnel aastal teinud väga head tööd enda kui digiriigi maine kujundamisel. Viimasel viiel aastal on see turundustöö eriti hästi vilja kandnud: pikki portreelugusid meie «digitaalsest vabariigist» on ilmunud üldhuviajakirjades nagu The New York Times, aga ka tehnoloogiaajakirjades nagu Wired.

Ent näiteks Gesseni artiklis torkab silma, kui vähe on seal tegelikult konkreetsust: koroonaga kohanemisel toob ta esile e-valimised ja digiretseptisüsteemi, kuigi esimene ei puutu kuidagi koroonasse ja teine pole tänapäeval kuidagi unikaalne. Ainsa unikaalsema sammuna mainis Gessen häkatoni Hack the Crisis, kus 48 tunni jooksul üritati luua ambitsioonikaid ja mastaapseid äppe, mis aitaksid kriisiga toime tulla – alates näo katsumise eest hoiatavast telefonist kuni tarkvarani, mis lihtsustaks töötuks jäänud turismitöötajate tööle minekut e-kaubandusse. Võrreldes e-riigi alguspäevadega 1990. aastate lõpul ja 2000ndate alguses, kui digitaalse pöörde eesmärgina ei nimetatud midagi vähemat kui demokraatia ümbermõtestamist ja kodanike enneolematut võimestamist, on see kõik… kuidagi banaalne.

Osaliselt ei peaks see lahknevus kõlava retoorika ja hallima argipäeva vahel eriti üllatama. Eesti e-tiiger on alati heitnud endast mõnevõrra suurema varju. Tiigrihüppe eelarve oli programmi tippajal, 2000. aastal umbes 35 miljonit krooni, mis polnud toona küll kommiraha, aga ei midagi enneolematut. Suur osa digiteerimisega seotud projekte käivitati pigem rahvusvaheliste allikate – UNDP, Avatud Ühiskonna Fondi, Euroopa Liidu PHARE-programmi jt – rahasüstide loomingulise ärakasutamise abil. Projektirahale oleks pidanud järgnema eelarvelised püsitoetused, mille abil uusi süsteeme saanuks hooldada ja edasi arendada. Seda viimast aga sageli ei juhtunudki. Neist kainestavatest detailidest hoolimata ei ole põhjust e-valimiste, haridusasutuste võrgustamise ja X-tee tähtsust pisendada – kindlasti oli tegu oluliste muutustega paljude inimeste igapäevaelus.

Ent väga huvitav on jälgida, kuidas aastatega on teisenenud e-riigi ideoloogiline pool. Selle all mõtlen ma seda, kuidas seotakse digitaalse avaliku sektori arendamise teinekord üsnagi tehnilised ja tüütud küsimused laiema looga sellest, millisena nähakse Eesti tulevikku, missuguseid väärtusi peaks siinne ühiselu kandma ja kelle ülesanne on neid nägemusi ellu viia.