Juhtkiri ⟩ Lõpp viha õhutamisele

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Emotsioonide abil saab valitsemise kvaliteedi juurest tähelepanu kõrvale juhtida
• Rahvas on pandud vaidlema referendumi üle, millel pole seaduslikku mõju
• Riikide poliitilised ja usulised liidrid peaksid oma kodanikke rahustama

Eilne noarünnak Prantsusmaal Nice'is on osa nüüdseks juba päevi kestnud vastasseisust, mis algas Muhamedi karikatuure näidanud õpetaja mõrvaga. Kaalu ühes otsas on sõnavabadus, teises kaaskodanike usulised tunded. On selge, et mõlemad väärivad austamist. Keerulisem on aga leida nende vahel mõistlik tasakaalupunkt, pidades samal ajal silmas seda, et ükski usk ei tohi olla ettekääne terrorismiks.

Riikide poliitiliste ja usuliste liidrite ülesanne peaks sellises olukorras olema kõiki osalisi rahustada. Paraku näib, et näiteks islami kaitsmises juhtrolli haaranud Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on selle asemel asunud pingeid veel rohkem õhutama. Samas ei saa ka sõnavabaduse ilminguks pidada avalikke koraani põletamisi lääneriikides ja võõraviha, mille osa ohvreid on ka Prantsusmaa enda kodanikud.

Emotsionaalsete küsimustega on lihtne juhtida ühiskonna tähelepanu valitsemise kvaliteedi juurest kõrvale. Prantsusmaa ja Türgi vaevlevad mõlemad praegu rängalt koroonaviiruse käes, mis on põhjustanud sügava sotsiaalse ja majandusliku kriisi. Lahendamata vanu ühiskondlikke murekohti on valitsustel kindlasti mugavam rahvale purelemiseks ette sööta kui uutega päriselt ja süvitsi tegeleda. See näitab aga nende valitsejate äärmist vastutustundetust.

Selline käitumine pole probleem ainult Türgis ja Prantsusmaal. Sama saab väita ka Poolas käiva abordidebati kohta, kus abordiõiguse nõudjate ja vastaste kokkupõrked tänavatel on jõudnud vägivallani, kusjuures protestijaid ründama õhutas sealne siseminister. Samal ajal on ka Poola valitsusel koroonakriis üle pea kasvanud.

Lahendamata vanu ühiskondlikke murekohti on valitsustel kindlasti mugavam rahvale purelemiseks ette sööta kui uutega päriselt ja süvitsi tegeleda.

Eesti praegusest olukorrastki võib leida analoogi: rahvas on pandud vaidlema referendumi üle, millel pole mingit seaduslikku mõju. Inimeste lepitamiseks aga samme ei astuta ning käimasolev riigieelarve arutelu on peaaegu täiesti unustatud.

Kes külvab tuult, see lõikab tormi. Ühiskonnas viha üleskütmine võib tuua reaalsed rünnakud. Tihtipeale kannatavad süütud inimesed, kes satuvad lihtsalt mingisse ühiskonnagruppi kuulumise tõttu kas verbaalse sõimu või lausa füüsilise vägivalla ohvriks nagu nüüd Nice’is. Samamoodi pussitasid kaks nädalat tagasi kaks prantslast Pariisis rassistlikel motiividel moslemiperekonda.

Tavakodanik võib tunda end ses olukorras jõuetuna. Kuid provokatsioonile ei tohi mitte mingi hinna eest alluda. Nii mõneski progressiivsemas eestlases võis hiljuti tekkida lootusesähvatus, kui samasooliste abielu nõudev petitsioon sai kiiresti suure hulga allkirju. Samamoodi võisid heameelt tunda erisooliste abielu kaitsjad, kui said teada, et rahvahääletus kindlasti toimub ja ühiskondlik arvamus on pigem nende kasuks. Kuid see lootus on petlik, sest kogu Euroopa ja Eesti ühes temaga hakkab praegu viiruse teise laine tõttu suunduma potentsiaalselt kevadest hullemagi kriisi poole. Peame oma valitsuselt nõudma, et sellele adekvaatselt reageeritaks, teiste murekohtade puhul aga tuleb saavutada üksteisemõistmine, et ühiskonnas oleksid eelkõige tagatud heaolu ja turvalisus.