Jaagup Roomet: Eesti kino on üks tore krants

Jaagup Roomet leiab, et Eesti filmis on tunda nii Euroopa, Ameerika kui Vene kinotraditsiooni tõutunnuseid. Foto: Sander Ilvest

Filmi- ja teatrikunstnik Jaagup Roomet loob maailmu, milles inimesed kinolinal ja teatrilaval elada ning hingata saavad. Intervjuule eelnenud vestluses leidsime, et filmikunstniku töö on võrreldav helilooja omaga: nii nagu hea filmimuusika ei tohi kuidagi eriliselt kõrva torgata, peab ka visuaalne maailm olema orgaaniline ja aitama režissööril oma lugu jutustada. Roomet on kahekordne EFTA laureaat ja sai hiljuti Soome filmiauhinna.

Kunstnikutöö eest Soome filmis «Maria paradiis» (režissöör Zaida Bergroth) saite paari nädala eest Soome rahvusliku filmiauhinna Jussi. Kuidas selle filmi tegemine kulges?

Oma 90 protsenti «Maria paradiisist» filmisime Eestis. Zaidaga oli väga mõnus koos töötada, sest ta on nii empaatiline inimene, kes kuulab ja su mõtetega kaasa tuleb. Mul on selle filmi tegemisest ainult positiivsed mälestused. Vahel kujuneb filmitegemine niisuguseks morniks rügamiseks, kus üritad kuidagi ja midagi kätte saada… aga mitte selle filmi puhul. «Maria paradiisi» tegemine oli omaette fiiling. Terve trupp oli pikalt koos meie põhivõttekohal Olustveres, kus tekkis hea grupitunne ning mõnus oli filmi teha.

Mille järgi te valite neid filme, mille kunstnikutööd teha?

Kõige enam sisetunde järgi. Teinekord tegeleb film mingite teemadega, mis minuga üldse ei haaku, ja sel juhul ei oska ma ei kaasa rääkida ega midagi filmile juurde anda. Filmikunstnikuna jutustan ma sedasama lugu mis režissöörgi, aga teiste vahenditega. Aga kui ma ei tunne, et suudan sellele loole mingit väärtust lisada, siis pole ju mõtet seda ka teha. Kui tunnen, et see on minu film, seda ma tahan teha, siis hakkavad lahedad mõtted jooksma. Kui emotsiooni ei teki, siis lihtsalt tegemise pärast pole mõtet end filmiga siduda.

Mis teid inspireerib?

Mina teen eelkõige režissöörifilme, nii et peaasi on režissöör ja lugu, mida ta tahab rääkida. See lugu peab mind kõnetama. Kõik muu, olustik ja muu selline moodustub loo ümber.

Milliste režissööridega läheksite pikemalt mõtlemata filmi tegema?

Ma läheks kõigiga! Erinevatel režissööridel on erinevad lood. Ma ei tea, kas nii sobib öelda, aga mõni pole päris su lemmikinimene, aga tal see-eest on nii huvitavad mõtted! Tema maailm on teistsugune, nii et tahad seda tööd teha. Ega inimesed ei pea meeldima just inimestena, aga loos peab olema niisugune vunk, mis kaasa haarab. Mitte ainult see, mis on stsenaariumis kirja pandud, vaid kõik see, mida režissöör sinna juurde räägib ja kuidas see elama hakkab. Dialoogi tekkimisele peab ise ka muidugi kaasa aitama.

Filmidest rääkides käib kõigepealt mõistagi jutt näitlejatest, siis režissöörist-stsenaristist, heal juhul ka heliloojast ja lõpus öeldakse mokaotsast «… ka kunstnikutöö oli suurepärane (Jaagup Roomet)». Miks nii?

Film on siiski visuaalsete vahenditega ühe loo jutustamine, ja ma arvan, et nii ongi hea. Kui kunstniku tööle liiga palju tähelepanu hakatakse pöörama, siis hakkab see juba segama töö tegemist. Mingisugust tagasisidet tahaks muidugi saada, aga see on väärtuslikum pigem teiste sama ala inimeste suust: kuidas neile tundus ja millist tulemust nad nägid. Kiitmine on ikka tore, aga ma ei tunne puudust sellest, et kriitikavormis hakkaks keegi süvitsi filmikunstniku tööd lahkama. Võib-olla ma natuke kardan ka niisugust süvaanalüüsi filmi kujunduse kohta. Kriitik ei pruugi teada, milles kunstni­kutöö üldse seisneb.