Maavärina aasta Eesti restoranides. Mis neist saab?

Leib sai otsa: viimane Leiva õhtusöök, kui pika laua taha istus ka kogu restoranipere. Esiplaanil Kristjan Peäske. Foto: Lauri Laan/Eesti Maitsed

Võtame nädal korraga, kirjeldab suur osa restoranipidajatest elu viiruskriisist konarlikuks ja auklikuks kurnatud söögikohtades.

Vaid mõni näide Tallinnast, kus söögikohad on kõige rohkem viirusest pihta saanud. Juur on kinni. Mekk sulges uksed. Noa peakoka saal võttis pausi. Ribe asemel on Rado, Art Prioris Must Puudel.

Ka Eesti restoranielus üks märgilisemaid kohaliku toidu edendajaid Leib ei jõudnud oma kümnendat sünnipäeva järgmisel kevadel ära oodata. Leiva lõpuõhtusöök peeti septembri viimasel õhtul ja maja oli rahvast nii pungil, et lisalauad tuli katta ka kontorisse.

Kui kultuurne tervisenaps, 2 cl pitsike mädarõikamaitselist viina peki-sinepileivaga hinge all, tuli köögist läbilõige läinud aastate nõutumatest paladest. Eelroaks Kalamatsi meierei kitsejuust Saaremaa tomati ja leeskputkeõliga, samuti restorani popim roog läbi aegade, haugimari marineeritud kartulite ja suitsutatud hapukoorega. Siis veel praetud Pärnu lahe koha, Liivimaa Lihaveise sisefilee ja maks ning lõpetuseks Leiva magusaklassika, brüleekreem musta leivaga.

Kogu majapidamise peremees, sommeljee Kristjan Peäske ütleb, et kuigi inimesi on tulnud koondada, ei valitsenud tol õhtusöögil sugugi sünge matusemeeleolu. Vastupidi, see võttis kokku üheksa ägedat aastat, millega tõestati endale ja teistele, et ainult Eesti (talu)toiduainetega on võimalik restorani pidada. Alguses ilmvõimatuna tundunud ülesanne täideti ja rohkem veel: trend levis kulutulena söögikohtadesse üle Eesti.