Meditsiin on ainult masohhistidele?

Kalle Käsper koos Gohar Markosjan-Käsperiga 2013. aastal Tallinna Raekojas vastu võtmas Tammsaare romaanipreemiat, mis määrati romaanisarja «Buridanid» eest. Foto: Andres Haabu

Kalle Käsper on kirjanik, kes läheb ilmselt ajalukku eelkõige sellega, et andis oma kaheksaosalise ning u 2140 raamatulehekülge vältava epopöaga «Buridanid» (2005–2014) eesti kirjanduse kontekstis mõistele «eepiline» täiesti uue mõõtme. Tema seni viimane teos «Ime» mõjub antud foonil tõelise lühivormina – oma vähem kui 200 leheküljega on see mahult pigem jutustus kui romaan. Raamatu tagakaanele trükitud saatetekstis nimetatakse «Imet» siiski romaaniks – otsus, mida võtan allpool vaidlustada mitte kvantiteedi, vaid kvaliteedi argumendist lähtuvalt.

«Ime» ilmus esmakordselt 2017. aastal Peterburi kirjandusajakirjas Zvezda. Aasta hiljem anti see Venemaal ühtede raamatukaante vahel välja koos Gohar Markosjan-Käsperi romaaniga «Memento mori» (2012, eesti keeles 2013). Eesti keelde jõudis «Ime» alles tänavu. Nii mitmeski mõttes võib seda võtta kui järge või iselaadset post scriptum’it tema abikaasa Gohar Markosjan-Käsperi (1949–2015) «Memento morile». Mõlemad räägivad varjamatu autobiograafilisusega Markosjani võitlusest vähiga; esimene diagnoosi saamisele järgnevatest kuudest, teine haige viimastest elunädalatest, tehes ühtlasi tagasivaate nende kahe tutvumisele, kooselule ning armastusele.

Ehkki teos algab hetkest, mil võitlus haigusega on juba kaotatud – kui patsient veel elab, ent arstid on alustanud eutanaasiaga – kannab pealkiri «Ime» nii tegelaste kui lugejate jaoks siiski lootust, mil pole (resp. polnud) paraku määratud täituda. Raamatus kujutatud teekonda võib ühe kulunud kujundi abil kirjeldada kui liikumist üha hämarduvas ja kitsenevas tunnelis lõpliku ja absoluutse pimeduse suunas.

Selleks imeks, mida autor pealkirjas justkui välja reklaamib, on tegelikult mitte niivõrd mingi konkreetne sündmus (nagu võiks ehk konteksti arvestades eeldada ja loota), vaid pigem konkreetne isik: Gohar Markosjan-Käsper. Seega võib seda raamatut võtta kui iselaadset ausammast nii Kalle Käsperi armastatule kui nende kahe armastusele. Teisalt on see teos lahkujale surivoodil antud lubaduse täitmine, kirjanduslik kättemaksuaktsioon maailmale: «ma ei jäta seda nii» (lk 184), «küll minagi mingil moel kätte maksan, kui mitte muidu, siis sulega» (lk 192).

Ja seda ongi Kalle Käsper teinud. «Ime» on eelkõige Markosjan-Käsperi ravisaaga detailne kirjeldus, mida kannavad mitte niivõrd armastajapaari emotsionaalsete ja füüsiliste läbielamiste, vaid hoopis tehnilist laadi sekelduste kirjeldused. Teos mõjub paljudes kohtades kui aruanne tarbijakaitsele ning on oma varjamatus soovis paljastada ning omakohtu korras süüdi mõista isegi kergelt publitsistlik.

«Ime» paneb lugeja lugemisstrateegia valikul paratamatult põhimõttelise küsimuse ette: kas võtta seda kui tõestisündinud lugu ja lasta oma empaatia täielikult ketist lahti (ning andestada seega autorile suured küsitavused kunstilises kompositsioonis, karakteriloomes, süžees jm) või võtta seda kui ilukirjandust ning teadvustada endale, et autor kõigest mängib lugeja fiktsioonijanu ja emotsioonidega (ning eeldada, et selleks on kasutatud žanri pakutud võimalusi võimalikult loominguliselt ja meisterlikult).

Maailmas on küllaldaselt selliseid autobiograafiaid, mis kannavad ilusti välja mõlemad lugemisstrateegiad, kuid Käsperi «Ime» minu jaoks kahjuks nende hulka ei kuulu. Nimetatuna romaaniks on see kindlasti üks eesti kirjanduse valusamaid teoseid. Ent paraku mitte parimaid. Sest «Ime» laenab nii loo, tegelased kui paatose tegelikkuselt, ent ei suuda neile kunstiliste vahenditega märkimisväärsel määral esteetilist lisaväärtust anda. Kui see oleks puhas fiktsioon, oleks see vähemalt minu silmis läbikukkumine.