Loo käivitab Venemaal ootamatult leviv viirus. Tegemist on eriti nakkava ja seni tundmatu haigusega, mille ees arstid – aga seega ka kõik ülejäänud – on võimetud. Esimestes osades markeeritakse kaose ulatus: võimust võtavad need, kel on jõud, ning need tüübid juba ei halasta, sest vara tuleb kiirelt ümber jagada ja rikastelt tuleb võtta see, mis läigib (jääb küll arusaamatuks, miks peaks pandeemia ajal röövima suuri telekaid, kui toidu, ravimite ja riiete väärtus kasvab tund-tunnilt, aga ju on paadunud pättidel kiired relvad, kuid aeglane taip).
Toredalt kirju seltskond
Sarja keskmes on kaks perekonda, kes otsustavad põgeneda ja nii terveks/ellu jääda. Kirill Käro tegelane Sergei elab küll Moskva äärelinna uhkes villas, kuid tema väike poeg Moskvas. Nutikal (aga ka rahakal) mehel õnnestub eksnaine Irina ja poeg päästa.
Sergei isa Boriss on pärast 30 aastat kestnud vaikimist ootamatult poja uksele koputanud ning elukogenud mehena teinud selgeks, et tuleb võimalikult kiiresti sõita sinna, kus inimesi pole, ja just tema teab üht ideaalselt kohta. Boriss kehastab esimestes osades selget mõistust, mis, tõsi küll, on alkoaurudest rikastatud.