Eesti paikneb tuulte ristteedel – mida see kaasa toob?

Tuuline ilm. Foto: Arvo Meeks

Eesti ilm ja ilmastik on suuremal osal ajast mujal tekkinud ja seejärel siia kohale transporditud. On ka kohaliku tekkega ilma, nt mõnikord suvistes kõrgrõhkkondades, mis tekivad Läänemerel või Baltikumis, kuid seda juhtub harvem. See importilm võib meile saabuda mistahes ilmakaarest – läänest niiske, lõunast enamasti soe, idast kuiv (talvel külm, suvel soe), põhjast jahe ja enamasti kuiv. Tõepoolest, võime öelda, et Eesti jääb tuulte ristteedele.

Ka suve lõpu ja sügise alguse ebatavaline soojus oli pärit kaugelt eemalt, enamasti lõunakaartest Vahemere regioonist. Importsoojus tõi septembri lõppu järjestikku kuupäevarekordeid. Nüüd oktoobri lõpus on selgunud, kui pikaks õigupoolest suvi venis ja kas selles oli midagi rekordilist. Suve venitas pikaks öökülmade puudumine ja septembri lõpus Venemaal püsinud intensiivne antitsüklon, mille lääneservas tõi kaguvool vahemerelist soojust. Selline olukord jätkub ka praegu, kuigi 20 kraadi asemel on nüüdne soojapiir ikkagi kindlalt alla 15 kraadi.

Meenutuseks, et klimaatiline suvi algab siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +13 °C. See langeb kokku ajaga, mil väljas võib hakata kasvatama soojalembelisi köögivilju, viljapuud on lõpetanud õitsemise, kuid pihlakas alles puhkeb õide. Sügis algab ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiva langemisega alla +13 °C ja lõpeb siis, kui see püsib alla +5 °C.

Selliselt määras TÜ prof Jaak Jaagus sügise algusajaks Jõhvis ja Väike-Maarjas 7., Narvas, Jõgeval, Viljandis ja Tartus 28., Türil 29. septembri, Valgas, Lääne-Nigulas, Tiirikojal, Kuusikul ja Tallinnas 7., Võrus, Pakril, Kundas, Virtsus, Vilsandil, Sõrves, Ristnas, Pärnus ja Kuresssaares 9. ja Kihnus 10. oktoobri. Enamikus jaamades on rekordiliselt hiline sügise algus, v.a esimesed kaks, mis oli tavapärane. Saarte läänerannikul Vilsandil nihkus sügise algus 2006. aastal 13. oktoobrile.

Selline suur varieeruvus näitab klimaatiliste aastaaegade määramise metoodika nõrka kohta, sest mingi järsk jahenemine või jahe periood vms üldisest foonist erinev periood viib suurte erinevusteni Eesti-siseselt.

September siiski rekordsoe ei tulnud, vaid jäi umbes 6. kohale vaatlusridades. Soojemad septembrid olid näiteks 2018. ja 2006. aastal. Aga kuidas on vananaistesuvega? Sel korral on see vaieldav, sest selleks võib pidada nii septembri lõpu kui ka oktoobri lõpu soojust. Kus oli olnud öökülma, seal pigem 5. ja 6. oktoober, mida mainis ka Jaak oma kokkuvõttes.

Seega tuulte ristteedele jäämine ja frontide-rõhkkondade (eriti polaarfont, mis tihti määrab selle, kas ilmastik vastab aastaajale või mitte) asukoha eripära võib tuua märkimisväärseid anomaaliaid. Enamasti on anomaalia maksimaalne, kui õhu liikumine on põhja-lõunasuunaline. Seda kogeme praegugi, kui tugev lõunavool on toonud Vahemerelt ebatavaliselt sooja õhku Läänemere idarannikule. Nii tõusis õhutemperatuur teisipäeval 14 kraadini. Kuigi õhk on läinud terake jahedamaks, ei ole külma ega lund silmapiiril näha. Selline soe ja sombune ilm võib nädalaid püsida.