Arutlus: maale kolimine tuleb hästi läbi mõelda

Maali Naruski lapsed Joonatan ja Mattias ning tema õetütar ja väikevend nautisid maaelu täiel rindel. Foto: Erakogu

Oleme siinsamas lehes kiitnud inimesi, kes mugava linnaelu jätnud ja perega maale elama kolinud, hoopis vähem aga rääkinud neist, kes vastupidise teekonna ette võtnud. Paraku pole maal uue elu alustamine sugugi nii roosiline, kui esmapilgul tunduda võib, sestap tasuks taoline samm enne kogu perega hoolega läbi kaaluda.

Enamasti kolitakse maale elama kevadel või suvel, kui loodus õide puhkeb ja linnulaul kõrvu paitab. Kui peres lapsi või kavas need lähiajal soetada, on rõõm vastavalt laste arvule mitmekordne. Võetakse loomad ja tehakse peenrad, mõtlemata sellele, kuidas kogu selle majapidamisega toimetada ja kui palju aega-vaeva ainuüksi vana maja putitamiseks kulub. Eriti kui endal oskused puuduvad, aga ümbruskonnast pole peale mõne viinanina, kes heal juhul esimese palgani töötab, kedagi abiks võtta.

Esimene ehmatus võib värskeid linnaelanikke tabada sügisel, kui selgub, et vana ahi või pliit ei taha hästi tõmmata, nii et tuleb kiiresti pott­sepp otsida. Tore, kui vana omanik on kuuri vähemalt paraja puudevaru jätnud, maja seinad enam-vähem ära soojustanud ja katuseaugud kinni katnud, aga enamasti mitte.

„Ostes oli maja väga ilus – puhas ja vaibad maas. No kus ma pidin aru saama, et tegelikult on hoone pigem kaardimaja moodi? Ega seda ju müües keegi sulle ei ütle, et pead vähemalt kakskümmend tuhat sinna investeerima. Ahjud olid vanad ja paisunud ning katus hakkas järgmisel sügisel läbi laskma. Ma olen töökas ega karda midagi. Tagantjärele mõtlen, et nii hea on ikka loll olla. Kui oleksin teadnud, mida tähendab reheahju, hiiglama suure soojamüüri, mitmemeetrise slepe, pliidi ja korstna lammutamine ning uute aluspõrandate valamine, siis ma ei oleks seda tööd ette võtnud. Ärge teie seda ise tegema hakake, ärge mitte kaalugegi!” hoiatab seda kõike kogenud pärnumaalane Kersti Peterson teisi maaellu sukeldujaid.

Praegu otsib naine, kes oskab nelja võõrkeelt, on osav õigekeeles, mõistab dokumente käsitleda, hankeid ja projektikonkursse võita, tööd kalafileerijast riigiametnikuni, kuid pole veel midagi leidnud.

„Kahju on, et minust võib niiviisi saada tööpagulane. Armastusega pirruhaaval ehitatud kodu tuleb müüki panna. Mul ei ole kahju seal valatud higist ja pisaratest, vaid kahju, et ma ei näe, kuidas mu südamega istutatud aed paari aasta pärast õitsele puhkeb. Loodan, et ehk ikka tuleb keegi ja ostab mu ilusa kodu ära. Minul tuleb aga luua uus kodu – ja selles ma olen osav,” võtab ta olukorra kokku.

Kersti tõdeb, et midagi siin elus ei ole püsivat. Oluline on julgus elada ja oma unistusi teostada ning saada üle sellest, kui üks unistus ei kesta. Tuleb leida uus, mille poole püüelda. Ta sooviks, et Eesti riik panustaks rohkem töökohtade loomisele maapiirkondades, et maal juba juuri ajanud inimesed ei peaks linna tagasi pagema.

Maaelu on olemuselt hoopis teistsugune kui linnaelu ja kui inimene tahab tegeleda veel ka väikepõllundusega, peab peres paratamatult tekkima tööjaotus. Samuti ei tohi unustada logistikat, mis hakkab järama rahakotti, et lapsed saaksid kooli- ja huviharidust ning vanemad linna tööle. Isegi laste sõbrad tuleb autoga kohale sõidutada, kui elatakse hajaasustusega kohas.

Veel tuleb lisada, et kui te ei suuda lihtsate maainimestega normaalselt suhelda ja peate end nendest paremaks, siis teie koht ei ole maal. Kohalikku kogukonda sulandumine ei pruugi lihtsalt minna, sest maal elavad inimesed on loomult alalhoidlikud ja iga linnavurlet omaks võtma ei kiirusta. Aga suhelda tuleb, sest üksinda maal hakkama ei saa. Iseasi, kui minnakse juurtega kohta ehk vanavanemate kodu taastama.

„Kui te tahate hakata talu pidama, siis veenduge, kas olete selleks valmis. Sama oluline on teada saada, kas valmis on ka teie abikaasa. Kui täit kindlust ei teki, pühenduge parem millelegi muule,” on tagantjärele tark üks mu lähisugulane, kes kasutab nüüd oma vaevaga renoveeritud talu rohkem suvekoduna.