Juhtkiri ⟩ Vaba maailma valimised

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• USA valimised on eelhääletamise kaudu juba käima läinud
• Eestlased on seekord saabuvast tulemustest eriti huvitunud
• Peame suutma teha USAga koostööd sõltumata presidendist

Saatsime väsimatu reisiselli Krister Kivi Ameerikasse, et ta jutustaks meile kõigile, mida näeb USA presidendivalimiste ajal tänavatel ja kuuleb inimeste kodudes. Esimesed sõnadesse valatud pildid Californiast on tänases lehes teie ees. Võistlus nendel valimistel on nii inimlikult põnev kui ka globaalselt oluline. Loomulikult tahame teada, mida ameeriklased oma valikut tehes mõtlevad. Suur pilt – kas USA järgmiseks presidendiks saab demokraat Joe Biden või jätkab ametis vabariiklaste lipukandja Donald Trump – on aga veel peidus.

Tõepoolest, peidus, sest kuigi presidendivalimiste päev on USAs järgmisel teisipäeval, 3. novembril, on rekordiline arv ameeriklasi juba oma hääle andnud. Kui eelmistel presidendivalimistel hääletas kokku umbes 140 miljonit ameeriklast, siis nüüd on mitmesuguseid eelhääletamise võimalusi kasutanud juba ca 70 miljonit valijat USAs. Häälte kokku- ja ülelugemine tõotab aga tulla sellegipoolest pikaldane ja vaidlusterohke.

Ilmselt ei ole mitte kunagi varem olnud ka väikeses Eestis nii palju inimesi, kes USA presidendivalimiste heitlusele nii emotsioonirohkelt kaasa elavad. Loomulikult oli 2008. aasta vabariiklaste kandidaat John McCain justkui maailmapoliitika moraalne majakas, ent ta kaotus Barack Obamale võeti väikeses Eestis lihtsalt teadmiseks. Obama sai avansiks Nobeli rahupreemia ja ta välisminister kinkis Venemaa välisministrile Lavrovile avansiks «Reset»-nupu, ehkki Venemaa oli just rünnanud sõjaga Gruusiat. Eestlastele jääb Barack Obama siiski meelde oma suurepärase kõnega Tallinnas, aga sisukamalt nii kaitseplaanide kui ka toetusjõudude ülikiire siia jõudmisega pool kümnendit tagasi.

Mis on aga nüüd teisiti? Miks jälgitakse ka Eestis seekordseid USA valimisi teistmoodi kui näiteks 2012. aastal, mil president Obama vastu kandideeris Mitt Romney? Vastused on ilmselt kahel tasandil: julgeolekupoliitika ja ameeriklaste juhtroll NATOs ning teiseks niinimetatud kultuurisõjad, mida Eestissegi jõuliselt imporditakse.

Eesti jaoks on kõige tähtsam NATO, mis on enam kui 70 aastat kestnud vankumatu edulugu. Peame oskama teha koostööd USAga sõltumata sellest, kelle on Ameerika rahvas valinud presidendiks.

Alustagem siiski kultuurisõdadest. Paljudel meiegi inimestel paistab olevat tunne, et ülikooli esimese kursuse seminaride tasemel vaidlused moraaliküsimuste üle on tähtsamad meie igapäevaelust ja siirast püüust üksteist inimestena mõista. Ei ole siiski nii, et teisel mandril toimuvatel valimistel otsustataks, mida meie siin peame oma igapäevaelust arvama ja kuidas talitama. Moraaliküsimuste üle otsustame ikka ise ja endasse vaadates.

Kuid nüüd olulisemast. Eesti kui väikeriigi jaoks on elulise tähtsusega, kas me saame usaldada oma rahvusvahelisi liitlasi. Veidi filosoofilisemas võtmes on küsimus selles, kas rahu garanteerivad siinses maailmanurgas kellegi ühised geopoliitilised huvid või ühised väärtushinnangud, mis on vaba maailma nurgakiviks.

Eesti jaoks on kõige tähtsam NATO, üle Atlandi ookeani ulatuv demokraatlike riikide kaitseorganisatsioon, mis on enam kui 70 aastat kestnud vankumatu edulugu. Eesti peab oskama teha koostööd USAga sõltumata sellest, kelle on Ameerika rahvas valinud presidendiks.