Kui jaanuari lõpus Postimehe peatoimetajaks tulin, vaatas mulle vastu tühjavõitu uuriv toimetus. Paljud selle liikmed olid aastavahetusel lahkunud. Otsustasin toona selle liita uudistetoimetusega, sest teades ise üht-teist erinevate toimetuste elust nii Eestis kui ka välismaal, meeldib mulle mõelda, et uuriv ajakirjandus ei ole üksikute privileeg, vaid kõigi võimalus. Ja ma mõtlen jätkuvalt nii.
Siinkohal küsigem, mis on üleüldse uuriv ajakirjandus ja mille poolest erineb ta muust ajakirjandusest. Uuriv ajakirjandus ei ole üksnes mitmeleheküljelised maffialood. Uuriv ajakirjandus võib küsida ka küsimuse, miks on tänavais jätkuvalt asfaldiaugud – ning saada selle eest Ameerika Ühendriikide uuriva ajakirjanduse preemia, Pulitzeri auhinna. Üks on ühine kõigil uurivatel lugudel: kui mõningad asjad on meile vaatlejatena nähtavad kohe või saavad ilmseks juba mõne intervjuuga, siis uuriva ajakirjanduse puhul on vajalik põhjalikum analüüs, et mõista nähtuste või inimeste omavahelisi seoseid ja saada vastused küsimustele, miks miski on meie elus nii, nagu ta on – ja mõnikord muuta nähtavaks tavaolukorras nähtamatu.