/nginx/o/2020/10/27/13438885t1hc527.jpg)
Käesoleva aasta algusest kuni maikuuni vähenes koroonapandeemia tõttu süsinikuheide riikides keskmiselt 26 protsenti, sealhulgas päevane keskmine vähenes 17 protsendi võrra. Kuid pandeemiaga võitlemise meetmete mõju terve ülejäänud aasta emissioonidele on veel vara hinnata, sest see sõltub suuresti sellest, kui kaua ja milliseid meetmeid veel rakendatakse.
Teadusväljaandes Nature Climate Change prognoosivad teadlased käesoleva aasta süsinikuheite globaalseks vähenemiseks 4-7%. See on võrreldav langusega, mida oleks vaja, et täita Pariisi lepet (1). Seda, kas see ka nii jääb, näitavad poliitilised otsused.
Viimase kümne aasta jooksul enne koroonapandeemiat tõusis süsinikdioksiidi heidete kogus järjepidevalt umbes ühe protsendi iga aasta kohta. Ka selle aasta alguses, kui keegi veel praegust olukorda ette ei suutnud näha, oodati kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvu sarnaselt sellega, mida mõõdeti 2019. aastal.
Koroonapandeemia aegne üleilmne piiride sulgemine muutis nii seniseid tarbimismustreid, transpordivahendite kasutust kui ka energiatarvet ja avaldas sellega ka ulatuslikku mõju kasvuhoonegaaside heitkogustele. Nature Climate Change’is ilmunud uuringus võrreldi valitsuste meetmeid pandeemiaga võitlemisel erinevate majandus- ning tegevusvaldkondade kaupa. Ilmnes, et maikuu seisuga kadus enim heiteid autoliikluse vähenemisest: 43 protsenti kogu emissioonide langusest. Suur roll on olnud ka langustel jae- ja hulgimüügis ning sellest tulenevalt ka tootmises. Samas ühe tugevamalt kannatanud sektori, lennuliikluse mõju on moodustanud vaid kümme protsenti. Kodukontoris töötamise levik ei ole aga märkimisväärselt kasvuhoonegaaside heiteid lisanud.
Siiski ei väljenda keskmiste arvude võrdlemine korrektselt kogu pilti. Muutused on maade kaupa vägagi erinevad. Näiteks märtsikuus toimus Pariisis süsinikdioksiidi heitkoguse 72-protsendiline langus, kui samal ajal oli New Yorgis vastav näitaja vaid kümme protsenti. Suur vahe tuleneb peamiselt sellest, et Pariisis puuduvad suured fossiilkütustel töötavad elektrijaamad ning tööstusobjektid, mis põhjustavad suure osa New Yorgi heitkogustest2.
Kui aga suve hakul koroonapiiranguid leevendama hakati, tõusid selle tagajärjel kiirelt ka kasvuhoonegaaside heitkogused3. Millised võiksid need kliimamõjusid kajastavad näitajad edaspidi välja näha? Seda on keeruline prognoosida mitmel põhjusel. Kuigi andmed emissioonide kohta on võti kliimamuutustest arusaamiseks, ei ole hindamise ning mõõtmise süsteemid sedavõrd head, et oleks võimalik ühiskondade kliimamõju jälgida reaalajas. Hinnangud on kujundatud esialgsete andmete põhjal, mis tähendab, et täpsustusi ning parandusi saab ja tulebki teha. Üldjuhul tehakse järeldusi kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta aastase või isegi pikema hilinemisega.
Esialgne heitkoguste vähenemine ei ole ka tingimata midagi, mille üle enneaegu rõõmustada – ajalugu näitab, et 2008.–2009. aasta majanduskriisi ajal küll ülemaailmne süsinikuheide langes (1,4 protsenti), kuid juba aasta hiljem, kui majanduse olukord paranes, toimus kiire ning erandlik tõus (5,1 protsenti). Olukorra stabiliseerumisel taastusid ka heitkogused ning kasv toimus edasi sama rada pidi, mis enne kriisi. Mõnevõrra positiivsem näide on 1970.–1980. aastate naftakriiside ajast. Siis hakati kriisidejärgselt arendama alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõttu.
/nginx/o/2020/10/27/13438886t1h96b5.jpg)
Küll aga on viirusest tingitud majanduskriis veidi erinev eelnevatest, sest see on sügavamalt seotud vältimatult isikliku tegutsemis- ja elamisviisi ning valikute piiramisega. Samuti on erisuste tõttu keerulisem ette näha, kuidas sellest võiks välja tulla – isolatsioonist tekkinud sotsiaalsed tagajärjed on paraku ennustamatud. Kliimamuutuste seisukohalt on siin eriti oluline tegutseda kiirelt ja teaduspõhiselt, sest praegused muutused on suure tõenäosusega vaid ajutised. Tegu on viiruse tõkestamise meetmete tagajärgedega. Kui sihipäraselt majanduse muutust ei kavandata, siis kujunebki vastupandamatu soov taastada majandus oma senises mustris. Kui energiakasutus kogu majanduses ja transpordis kliimasõbralikuks ei uuene, on see vägagi suur risk kogu maailmale.
Kui üldine eesmärk on saavutada väiksem energiakulu koos kõrgema elu- ja turvalisusstandardiga, ei ole muutuste läbiviimiseks piisav toetuda vaid sunnitud sotsiaalsetele muutustele, nagu olid seda pandeemiaga kaasnenud piirangud.
Et vältida kliimaohtlikku majandusrööpasse tagasi vajumist, on vaja väga tugevat poliitilist selgroogu. Süsinikumahuka ja fossiilset tooret kasutavate majandusharude esindajate soov on majanduse ennistamine pikalt sisseharjunud rajale. Järeleandmised praegu veel arutluse all oleva kliimaleppe tingimustele võivad kahjuks sündida vägagi kiirelt.4
Näiteks on muutused transpordivaldkonnas näidanud, et kliimasõbralikke eesmärke on võimalik võrdlemisi kiirelt saavutada. Seda saab teha inimeste heaolu kahjustamata. Pigem vastupidi – jalgrattasõit ja kergliiklusteed pole mitte ainult energeetiline möödapääsmatus, vaid annab ka inimestele vajaliku liikumiskoormuse. Lisaks ka puhtam õhk ning madalam müratase.
Üsna nähtavalt on isiklik autokasutus kaotamas oma tähendust.
Viis, kuidas tegutsetakse praegu, võttes arvesse kliimaeesmärke majanduse ning sotsiaalse olukorra taastamisel, vermib me tulevikku aastakümneteks. See tähendab nii otsest praeguste otsuste mõju kui ka uue tegutsemiskultuuri loomist, mis võib meid ka tulevasteks kriisideks paremini ette valmistada. Ka Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juht ütles kevadel, et koroonaviiruse pandeemia puhul ei ole tegu üksnes ülemaailmse tervisekriisiga, see on midagi palju suuremat5.
Kokkuvõttes leiab Covid-19-kriis aset ühe teise, vaiksema, kuid palju pikaajalisema globaalse kriisi, kliimakriisi varjus. Kuigi koroonapandeemia mõju on lühikese ajaperioodi jooksul käegakatsutav, ei piisa sellest siiski kliimamuutuste mõjude vältimiseks ja leevendamiseks ning see kasu võib kiirelt kaduda, kui suundume tagasi tavapärase majandustegevuse juurde.