Kohalik vaade ⟩ Leedu valimiste võitjat ootab ees põletatud maa

Koalitsiooni etteotsa peaks saama mullu presidendiks pürginud Ingrida Šimonyte. Foto: AFP/SCANPIX

Kui pandeemia on meile kõigile vähemalt ühte asja õpetanud, siis on see oskus märgata naeratust näomaski taga – tuleb vaadata inimeste silmi. Ning Leedu tugevaima parempoolse partei tähtsaimate tegelaste silmad on neil päevil sära täis tänu võidule parlamendivalimistel. Sellega aga rõõmustamise põhjused lõppevad, sest Leedu poliitikas segunevad fataalsed meeleolud irooniaga.

Enne kahe nädala eest toimunud valimiste esimest vooru lootis seni võimul olnud Leedu Talurahva ja Roheliste Liit (LVŽS) oma positsiooni säilitada. Lõpuks saigi partei koos üleeilse teise vooruga täiesti korralikud 32 kohta parlamendis, kuid kuna nende liitlaste käsi käis kehvemini – sotsiaaldemokraadid said 13 kohta, Tööerakond kümme ja väiksemad partnerid kuus –, ei piisa sellest seimi kontrollimiseks.

Seni opositsioonis olnud konservatiivne Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid (TS-LKD) kindlustas küll võidu, kuid pidude pidamisele nad aega ei raisanud.

Kohe valimiste järel kirjutas 141-kohalises seimis 50 mandaati saanud erakond alla ühisdeklaratsiooni koalitsiooni moodustamiseks Liberaalse Liikumise ja Vabadusparteiga, kes said vastavalt 13 ja 11 kohta. Koalitsiooni etteotsa peaks saama mullu presidendiks pürginud Ingrida Šimonyte. Kui poliitika oleks matemaatika, oleks asi lihtne: seimis enamuse saavutamiseks on vaja 71 häält, kolmikul on neid koos 74.

«See on kindel koalitsioon, võib-olla võivad nad loota veel mõnele lisahäälele. See on neile parem tulemus, kui nad oleks osanud kolm nädalat tagasi ette kujutada, peaaegu ime,» lausus Vilniuse ülikooli vasakpoolne politoloog Kęstutis Girnius.

Poliitika pole aga sugugi ainult ime või matemaatika: nagu ka 2008. aastal, kui parempoolsed parteid viimati Leedus võitsid, kogunevad juba praegu nende pea kohale tumedad pilved.

Kriis kohe nurga taga

«Mingit kriisi ei tule,» kuulutas toonane peaminister Gediminas Kirkilas aprillis 2008, kõigest pool aastat enne valimisi ja keset üleilmset majanduskriisi.

Tulevane peaminister Andrius Kubilius hoiatas vastupidise asjade käigu eest ning aeg näitas, et tal oli õigus: aasta lõpuks, kui riigieelarve oli uppi lennanud, pidi tema juhitud uus konservatiivide valitsus hakkama püksirihma pingutama. Tegu oli äärmiselt ebapopulaarse sammuga, mis maksis konservatiividele hiljem valimistel kurjalt kätte.