Jaan Aiaots: metsandus vajab stabiilset arengut

Jaan Aiaots Foto: Erakogu

Metsanduses on parandamist vajavaid valdkondi, kuid seda ei tohiks teha aga pideva halvustamise ja tervet sektorit mahategevas õhkkonnas, kirjutab MAK 2030 juhtkogu liige ja metsandustöötaja Jaan Aiaots. 

Arutelud, mis puudutavad koostamisel olevat metsanduse arengukava ja metsa olulist mõju Eesti ühiskonnale, on saavutanud haripunkti. Metsanduse kohta käivad otsused mõjutavad oluliselt ka metsa- ja puidusektori töötajaid, keda on ligikaudu 30 000. Töötajaskond on väga eriilmeline, seal on nii jahimehi, tehnika- kui ka loodusehuvilisi, IT- mehi, kohaliku kultuuri ja rahvatantsu edendajaid ning muid kogukonnaliikumises osalejaid. Neid ühendab asjaolu, et teenistuse saavad nad Eesti metsast, kas siis otseselt metsas töötades või puidutööstustes puitu väärindades.

Paljud metsasektori inimesed on seotud just maapiirkondadega ja väikelinnadega. Metsanduse oluline eesmärk peaks ka praegusel ajal olema nende inimeste maal hoidmine, kes suudavad ja tahavad maal elada, ennast ja peret elatada ning eesti kultuuri edasi kanda. Metsa- ja puidutööstus suudab tööandja rolli maapiirkondades hästi kanda, sest palgatase on võrreldes teiste valdkondadega konkurentsivõimeline, samuti on hõivatute osakaal maakondade tööhõivest märkimisväärne. Praegu on üle maailma ebakindlust palju, seega ei tohiks metsandusaruteludes tehtavad ettepanekud sektori ebastabiilsust süvendada. Paraku on Eesti-siseselt võetud sihikule just hästi toimiv valdkond ja seda püütakse nõrgestada erineval moel. Põhjused jäävad sageli arusaamatuks. Pidev halvustamine ja valdkonnas negatiivse esiletõstmine mõjub emotsionaalselt halvasti ka sektoris töötavatele inimestele. Viimati tuli mitmete metsandusalaste ettepanekutega välja mõjukas looduskaitsja Rainer Kuuba. Postimehe 14. oktoobri artiklis väidab ta muuhulgas praegust metsamajanduslikku tegevust ka põhiseadust rikkuvaks.

Kuna tegelen metsanduse valdkonnas nii töötajana kui ka osalen metsanduse arengukava koostamisprotsessis, siis vajab põhiseaduse rikkumise süüdistus selgitust. Otseselt metsandust põhiseaduses mainitud pole. Kohaldatav on ta paragrahv 5-le, kuna puitu ja metsa saab käsitleda loodusressursina. Paragrahv 5 ütleb: «Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.» Kuna põhiseaduse kohaselt tuleb kasutada säästlikult, siis annab põhiseadus suunise puidu säästlikuks kasutamiseks, mitte ei pea seda taunimisväärseks. Säästliku kasutamise aspektist on oluline, et ei raiutaks rohkem, kui juurde kasvab. Metsa juurdekasv on seni olnud suurem kui raie, seega säästlikkuse põhikriteeriumi pole rikutud. Lisaks on puidu kui rahvusliku rikkuse seisukohalt oluline ka raiutava puidu kvaliteet. Sellest lähtuvalt tuleb puit metsast kasutusele võtta hetkel, mil selle eest on võimalik saada maksimaalset tulu. Kui puit varutakse hilinemisega, ehk ajal mil, enamik puidust on juba üraskite ja seente poolt kahjustatud, siis pole rahvusliku rikkusega enam säästlikult käitutud. Sellega seoses ei saa nõustuda ettepanekuga tõsta lubatavaid raievanuseid, sest praegu ei jõua paljud kuuse enamusega puistud lubatavasse raieikka, vaid hukkuvad aastaid varem ulatuslike üraski- ja seenkahjustuste tõttu.