Neeme Raud: kui kõike on liiga palju

Neeme Raud. Foto: Liis Treimann

Infokülluse ajastul on otsuste langetamine muutunud keeruliseks. Kuidas saavad hakkama presidenti valivad ameeriklased, kirjutab ajakirjanik Neeme Raud.

Avastasin korraga ehmunult, et ei oska enam Ameerikast kirjutada. Mida uut oleks mul siit eemalt praegu Ameerikas toimuva mõistmisele lisada, olen mõelnud? Infot – või infolaadset müra? Ja nii lülitus mu aju iga kirjutama hakkamise katse järel otsekui välja. Siis aga tuli pähe ootamatu võrdlus: küllap on paljud meist olnud olukorras, kui läinud poodi ostma midagi vajalikku ja korraga, seistes riiulite ees, mis ühe ja sama kauba eri versioonidest lookas, et vajalikku ei oskagi enam valida, otsustanud midagi ostmata lihtsalt ära minna.

Kunagi, kui kaupa ei olnud, oli justkui lihtsam. Kui üks või teine asi ilmus müügile, ostsime selle lihtsalt ära, sest seda oli vaja. Nüüd on kummaline, kuidas elu on näiliselt raskeks muutunud. Aga mida me siis inimestena tahame? Kas vähesust ning puudust, mis sellega kaasneb, ent selgust? Või paljusust ja segadust, kuid väljalülitumist?

USA psühholoog Barry Schwartz võtab moodsa elu probleemi kokku oma raamatus «Valiku paradoks – miks rohkem on vähem», kirjutades, et vähendades tarbija valikuvõimalusi, väheneb oluliselt ka tarbijate ärevus, segadus, eemale tõmbumine. Kas nii on ka mul nüüd, USA valimiste eel Ameerika-teemadega? Et infot ja allikaid on niivõrd palju, et olen hakanud eneselegi üllatuseks kõigest välja lülituma. Tõsi, USAs on valik ju lihtne. Teoreetiliselt on kandidaate valimissedelitel küll kümneid, kuid otsus langetatakse enamasti kahe peamise vahel. Pole ju midagi keerulist? Ja samas on ka. Kuna kandidaatide taha on koondunud niivõrd palju erinevaid huvisid, vaateid, maailmanägemusi, tekitab ühe või teise kasuks otsustamine ikkagi kõhklusi – aga mis siis, kui...