/nginx/o/2020/10/23/13432392t1hb781.jpg)
Eestlased on olnud edukad e-riigi loojad ning panustanud palju digilahendustesse. Kuid ilmselt mitte veel piisavalt, kui meie teedel juba sõidavad autod, mis mõistavad küll inglise, vene ja soome keelt, kuid mitte eesti keelt.
Eestis kasutuses olevad kõnetuvastussüsteemid ei ole veel isegi nii arenenud, et riigikogu stenogrammid ja koosolekute protokollid saaksid võimalikult väheste vigadega kirja. Kõnetuvastamisest lihtsam on roboteid lugema õpetada – ka Postimehe veebis loetakse artiklid häälega ette.
Keeli võib jagada elavateks ja surnud keelteks ning elavate hulka jäävadki lõpuks tõenäoliselt vaid need keeled, millest masinad aru saavad. Kui praegu tundub masinate keelemõistmine vaid põneva ja isegi kergelt võõristust tekitava mänguna, siis tehnoloogia areng teeb masinatega suhtlemise suulise kõne abil paratamatuks ning muudab tehnoloogilise arenguga kaasamineku keele säilimise elu ja surma küsimuseks.
Masinad on inimese hääli järele tegema õppinud juba ammu, nagu pole enam uudne ka kõnede automaatne mahakirjutamine tekstideks. Masinate inimkeeltest arusaamine sõltub siinjuures sageli sellest, milliste eluvaldkondade sõnavaraga nad tuttavad on. Kuid võib ette näha aegu, kui masin valdab inimkeeli juba üsna nüansirikkalt ning kaovad nupud tööriistade, seadmete ja transpordivahendite juhtimiseks, ning isegi arvutiklahvistikel puudub mõte, kui arvuti inimeste jutust aru saab. Niisugune tulevik on suurtel keeltel juba üsna käegakatsutavas läheduses, sest kõnelejate suur hulk õpetab masinad kiiresti välja ja turul on piisavalt raha arendustööks.
Peame riigi tasandil kestlikult investeerima keeletehnoloogiate arengusse, et iga tulevikus Eestis müüdav masin saaks meie keelest aru.
Seevastu keeltel, mille kõnelejaid on vähe – näiteks vaid miljoni ringis – ei ole piisavalt ei turumahtu, mis tähendab, et autode, arvutite ja muu tehnika tootjatel ei ole huvi hakata oma toodetesse selliste keelte oskust sisse arendama, sest tooted lähevad liiga kulukas. Ainus võimalus vältida väikeste keelte hääbumist on panustada ühiskonna ja riigina neisse arendustesse, mis paneksid keelt mõistma.
TTÜ ning Eesti Keele Instituudi teadlased ja keeletehnoloogid on olnud siiani väga edukad masinatele elementaarse eesti keele õpetamises, kuid toimivateks lahendusteks sellest ei piisa. Kohe tuleb midagi ette võtta, et me ajale jalgu ei jääks, kui majapidamismasinad võivad hakata ootama meilt võõrkeelseid käsklusi ning kui võõrkeelsed filmid, meelelahutus ja uudised pole enam eestikeelsete subtiitritega. See nõuab raha. Nii nagu on väikse kultuuri ülalpidamine ühe inimese kohta suurtega võrreldes kallim, peame riigi tasandil kestlikult investeerima keeletehnoloogiate arengusse, et iga tulevikus Eestis müüdav masin saaks meie keelest aru.
Erinevalt teistest miljonilistest rahvastest on eestlastel siiski arvestatav šanss suurtega võrdselt konkureerida ning jääda omakeelseks ka tehnoloogias. Meil on oma riik, mille põhiseadus lubab tagada keele säilimise läbi aegade. Eestikeelne tehnoloogiatugi on samas reas emakeelse hariduse, teaduse, kultuuri ja meediaga. Seetõttu peame eestikeelset tehnoloogiatuge piisavalt toetama.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)