Alati kui loen või kuulen, et Eesti mainele on tekitatud kahju, kratsin kukalt: mille alusel küll nii väidetakse? (Eeldan, et väitjad on siirad, sest loomulikult kasutatakse mainelanguse argumenti demagoogiliselt sisepoliitilistel kaalutlustel.) Veel mõtlen: mis nüüd muutuma hakkab?
Mihkel Mutt: nii nad langetasid meie maine (8)
Vaatame võimalikke mõõdikuid. Inimarengu ja õnneindeks väljendavad pikaajalisi trende. Koht eurovisiooni rahvahääletusel, olümpiamedalid, dopingu- ja rahapesuskandaalid võivad mainet mõjutada, aga need on ikkagi ühepäevaliblikad. (Liiati tunnistagem, et rehepaplusega kaasnev kuulsus on nüüdisilmas pehmelt öeldes ambivalentne.) Abi võiks olla reitinguagentuuridest, aga need tegelevad majanduse väljavaadete ja rahanduse seisuga (sellest aspektist pole Eesti maine vähimatki langenud).
Rahvusvaheline ajakirjandus pole enam nii usaldusväärne lakmus kui varem. Tõsi, maailmakanalite prime time’is või suurlehtede esiküljel olek näitab millegi tähtsust (Eestit kohtab seal haruharva), aga aste allpool võimaldavad virtuaalne ruum ja aeg igasugu manipulatsioone. Vajaduse korral võib tühisest teatekesest kodupubliku jaoks meneteekli seinale manada.
Äkki on väitjatel ligipääs mingile salaallikale, mille kuvaril näitavad punased ja rohelised noolekesed mainetrende – analoogiliselt börsiteadetega? Nii et võiks näiteks öelda, et eile langes Eesti maine 0,9 punkti?