Kuhu tõttad, vihmauss?

Sügisene vihmauss.  Foto: Tairo Lutter

Veel võib näha tänavail vihmausse, kuigi mida külmemaks lähevad ilmad, seda üksikumad on väiksed lillakaspunased niidikesed vihmast läikival asfaldil.

Kiirustavate jalgade või autorataste vahele ette võetud teekond ei lõpe vihmaussile üldjuhul hästi ning ka nende puhul, kes jätkuvalt ühes tükis, on vihmaussi mõõdukat liikumiskiirust arvestades sageli raske kohe mõista, kas teeline on jõu kogumiseks hetkeks peatunud või vajub külmal asfaldil parajasti lõplikku tardumusse. Vahel olen neid sentimentaalsetel ajenditel püüdnud aidata ning siis lööb vihmauss – kui temas eluvaim veel sees juhtub olema – väänlema ja vooklema otsekui madu Medusa peas. Ta vingerdab edasi ka taas mullapinnale aidatuna, justkui rahulolematult. Olen siis mõelnud, et mis õigus oli mul ülepea vihmaussi tegemistesse sekkuda. Nüüd võib tumeroosal ränduril jääda jõudmata mulle arusaamatu sihtmärgini, mille poole ussike juba kaua täistempol kiirustas.

Loodusetundja Aleksei Turovski ütleb, et paljudel tillukestel harjakestel edasi liikuv vihmauss võib ka tegelikult olla päris kiire. Seda siis oma elemendis ehk maa all, kus limaga vooderdatud tunnelike teda igast küljest toetab, kuid ka näiteks siis, kui vihmauss on urust välja piiludes hakanud himustama mõnd mädanenud rohuliblet või langenud puulehte, mille ümber osa oma lihaselist neelu sopistab.