Sõda on kolinud metsast linna

Ülo Altermanni (1923–1954, esiplaanil) salga metsavennad suvel 1953 Järvamaal Veskiaru metsas pärast laskeharjutust relvi puhastamas. Taga vasakult Erich Teor, Voldemar Juga ja Elmar Martins. Foto: Rahvusarhiiv. Koloreerinud Eerik Niiles Kross

Metsavendade tegevus 1944.–1956. aastal oli heroiline vastuhakk võõrvõimule, kuid seesugust sissisõda ei saaks tänapäeval enam pidada, lahingud kanduksid kiiresti linnadesse, väidavad sõjanduseksperdid Michael H. Clemmesen ja Ronald Ti.

Tänini leidub riike, kes ei austa rahvusvahelisi reegleid ja norme ning tarvitavad endiselt jõhkra, valikulise ja kõlbeliselt jälestatava mahasurumise meetodeid. Siin võib ära mainida veresaunu, pantvangide võtmist, saatmist koonduslaagrisse ning juhtide ebaseaduslikku vangistamist, küüditamist ja mõrvamist.

Niisugused riigid ei lase ennast kõigutada rahvusvahelisel avalikul arvamusel. Nende riikide reaalpoliitikas on standardiks võetud hirmutamise ja vägivalla kasutamine. Selliselt käituva totalitaarse riigi parim näide on Hiina, mille puhul ainuüksi viimase aja näidetest võib esile tõsta Tiibeti, Xinjiangi ja Hongkongi. Siinsele kandile lähemal võib sedasama öelda autoritaarse riigi – Venemaa – kohta otse Balti riikide piiril. Mahasurumise vorm on pisut muutunud, kuigi Venemaa tundlikkus ohvrite suhtes on endine. Repressioonide «allhange» sellistele kohalikele jõhkrusega silma paistvatele autokraatidele nagu Ramzan Kadõrov Tšetšeenias ulatub tagasi tsaaririigi praktikani, aga ka praktikani, mida Balti riigid tunnevad hästi vahetult 1944. aastale järgnenud Nõukogude taasokupatsiooni ajast. See, kuidas Venemaa õhuvägi on rünnanud Süürias haiglaid ja teisi tavapäraselt kaitsealuseid asukohti, on paraku liigagi hästi dokumenteeritud.

Niisugune käitumine ei ole esile kutsunud vähegi märkimisväärset rahvusvahelist reaktsiooni isegi mitte praegusel formaalsel rahuajal. Seda on hästi dokumenteeritud Venemaa pealetungide ajal Tšetšeenias ja Ukrainas. Nii võib juhtuda ka hüpoteetilise Balti riikidesse tungimise käigus, vähemalt pole põhjust sellist eeldust välistada.

Me peame sissisõda sissetungija vastu Balti riikides üheks valikuks pärast kaitseliitude ja mobiliseeritud reservi esialgset katset territoriaalkaitsest lähtuvalt koos väikesearvulise regulaarväega sissetungi tagasi lüüa.

Me mõistame ja võtame selle eesmärgi omaks ning kuni sissetungija konflikt liitlastega kestab, seni annaksid sissid oma panuse vaenlase jõudude sidumisel. Kuid nagu eespool käsitletust selgus, ei ole sissisõjaga kaitse Balti riikidele just ideaalne sellise riigi rünnaku tagasi löömisel nagu Venemaa.