Jaanus Kriiski kolumn. Võidu mõiste devalveerimine

Jaanus Kriisk. Foto: Sille Annuk

Kõigil spordihuvilistel on meeles mitmeid hetki, kus ühe või teise kaasmaalase medalivõit on toonud kananaha ihule, rõõmupisara silmanurka ja kurku on tõusnud klomp. Olgu selleks üks 1988. aasta kesköö, kui Allar Levandi tõi koos esimeste vabadusepuhangutega üle aegade jälle eestlastele medali taliolümpialt; kui Erika Salumäe võitis 1992. aastal taasiseseisvunud Eestile esimese olümpiakulla; või juba uuest ajast, kui Kelly Sildaru on teinud imeliste ja riskantsete elementidega etteasteid pargisõidus.

Neid võib mälust leida veelgi – suure võidu hetki. Need on momendid, mis teevad spordi kauniks ja võidud ülevaks. Neid peaksime mäletama ning ka vääriliselt hindama. Sealhulgas aasta parima sportlase, võistkonna ja treeneri valimisel.

Milleski aasta parima, kõige tublima valimiseks tuleb leida selle valdkonna erinevate gruppide, alade, tegevussuundade vahel mingi ühine mõõdetav suurus. Mis võiks see olla spordis?