EKI keelekool: tahaksin pihlapuu rüppe

Pihlakas Foto: Erakogu

Eesti Keele Instituudi teadur Mari-Liis Kalvik kirjutab sõna pihlakas juurtest meie keelemaastikul.

Sellise reaga algab Viivi Luige luuletus, mille on meeldejäävaks laulnud nii Heidy Tamme kui Urmas Alender. Valgeid õisi või punaseid marju täis pihlapuu on ühtviisi ilus. Pihlakat on vanad eestlased pidanud ka kaitsevõimega puuks. Kus ja millised on pihlaka juured meie keelemaastikul?

Sõna pihlakas on omasõna, pihl on «Eesti etümoloogia­sõnaraamatu» (Metsmägi jt 2012) põhjal soome-ugri tüvi. Eesti murrete materjalid näitavad pihlaka kohta mitmeti huvitavat esinemust. Selgub, et koos pihlakaga on kasutusel sõnad pihl, pihelgas ja pihlik, kitsamatel aladel ka pihlap, pihlajas, piilik ning pillik. Tuleb ka selgelt esile, kus millist murdesõna on pruugitud.

Nii on pihlakas, paiguti ka pihlak, tuntud Järva- ja Virumaal, Põhja-Viljandimaal, Ida-Eestis, kirderannikul ning mõnes Lääne- ja Pärnumaa murrakus. Saare- ja Hiiumaal ning Tartu ja Võru murde aladel valitseb pihl, Hiiumaal Emmastes ja Reigis ka pihel. Pihelgas omakorda on Muhu ja Lääne-Eesti ning Harjumaa lääneosa sõna. Pihlik on kasutusel Kodavere, Maarja-Magdaleena, Äksi ning Tartumaa murrakuis, rööpvariantideks pillik (Kodavere) ja piilik (Puhja). Soomepärane pihlajas on tavaline Kuusalu murrakus, Mulgimaal eelistatakse aga sõna pihlap.

Mida murdekõnelejad pihlakast räägivad? Nagu paljude teiste puhul, on selgi puul oma roll ennustustes. Veel tänapäeval on külakohas kuulda, et marju täis pihlapuu tähendab külma talve. Kuusalus lisatakse: kui on palju pihlajamarju, tuleb tormine sügüs, Lüganusel: kui pihelgad õitsevad, et valged üleni, siis [tuleb] ia kartulisaak sügise. Mitmel pool on marju täis puu tähendanud palju abiellumisi. Pihlaka õitsemise aegu tuli ka külvama hakata: kui pihlakas õitsis, siis sai lina külitud (Kolga-Jaani); kesvä külvä, kui pihlik äitseb (Rannu).

Talurahvas kasutas pihlakat mitmeti. Puidust tehti reha- ja äkkepulki, kodaraid ja pütivitsu ning punne. Kodaveres öeldakse: uamrite varred sepädel on pihlikess (pihlakast), pihlikepuu one vinske, ning Muhus: pihelga koortega värmitse (värvitakse) võrk punaseks. Karksis arvatakse, et pihlapu äitsne tii kaotavet virmantse silmä iist äräde (pihlakaõitest tee kaotavat virvenduse silma eest ära), Saardes teatakse, et pihlakuõied on köharohi. Pihlaka mõjujõust räägivad näited, kus luupainajat tuleb pihlakase vitsaga udjada, kuid looma sellisega lüüa ei tohi, muidu jäävat loom haigeks. Pihlaka kaitse alla võib aga end kindlasti usaldada, sest pihlapuu oll nõidusõ vasta, selle et pihlapuu marjal om rist pääl (Räpina).