Nädala plaat. Kolmerahvuseline klaveritrio ilma klaverita

Soome trummar Markku Ounaskari (vasakul), eesti kitarrist Jaak Sooäär ja armeenia-eesti bassist Ara Yaralyan moodustasid trio 2016. aasta kevadel. Foto: Teetraik

Põhjamaine jazz ei pea depressiivne olema. Meloodiline jazz ei pea tingimata liftimuusika olema. Kolme instrumendiga saab kõlada küll nagu bänd või isegi pisike orkester. Kitarr on jazz’ilik pill. Kõik need neli kehtivad eriti siis, kui kokku saavad kolm meisterlikku instrumentalisti, nagu seda on Jaak Sooäär (kitarr), Ara Yaralyan (kontrabass) ja Markku Ounaskari (trummid).

Jazz-instrumentidega on küll nii, et eriti jazz’ised on näiteks saksofon ja trompet, vahel ka klaver. Sooäär/Yaralyan/Ounaskari ei kasuta neist ühtegi. Aga kui palju jazz-kitarriste niimoodi hooga üldse meelde tuleb? Ilmselt esimeses järjekorras Jaco Pastorius, kes mängis basskitarri ning kaldus oma ebaõiglaselt lühikeseks jäänud elu ja loomingu juures pigem fusion’i kanti. Noorema põlvkonna mehed Kurt Rosenwinkel ja Julian Lage ning vana kooli gurude nagu Charlie Byrd ja Wes Montgomery meenutamine vajab pisut suuremat pühendumust. Kitarristide teatud marginaalset positsiooni jazz’is on muide korduvalt uuritud. Üks huvitavaid põhjuseid on see, et kitarr kui selline jõudis jazz’i teatud hilinemisega, ning seda ka siis, kui vahetas välja rütmisektsioonis seni kasutatud bandžo. On siis mis on, igal juhul on kadestamisväärselt produktiivne Jaak Sooäär meisterlik kitarrist ning oma pilliga joonistab ta välja «Goodbye July» kesksed helipildid, olles mõjus nii melanhoolsemates registrites nagu «Mix November Rose» ja «Teisele kaldale» kui ka bravuurikamates, kuid samas neurootilisemates etteastetes («Rõõmus vang»). Ara Yaralyan ei too triosse eksootilisi tuuli, kuigi paari pala juures on kasutatud armeenia muusikat. Kolmest mehest on küllap kõige rahvusvahelisem põhjanaabrist trummar Markku Ounaskari, kes on musitseerinud koos selliste talentidega, nagu näiteks Arve Henriksen ja Nils Petter Molvær.