Kauniduse maitse areneb spiraalselt

Egiptuse jumalatel oli sageli looma pea ja inimese keha. Foto: Konstantin Sednev

Kui küsida tänaval inimestelt, mis neil Egiptuse kultuuriga seoses pähe tuleb, siis vesipiibu ja valgetes hõlstides moslemite kõrval mainib nii mõnigi ära püramiidid. Egiptuse püramiide ja Eestit ühendab egiptuse kass. See kunagi väga moes olnud lemmikloom, kes sarnaneb neljal jalal liikuva halvaksläinud maksavorstiga, sümboliseerib kõige otsesemalt Vana-Egiptuses eksisteerinud kassikultust. Lähim koht, kus saab vaaraodeaegse Vana-Egiptuse muistiseid näha, on Peterburi, teise ilmakaarde minnes aga Berliin. Kuna Venemaa on praegu lukus ja Saksamaale sõitmisega on lood kahtlased, on tore, et Vana-Egiptus on tulnud Tallinna, Kumus avatud näituse «Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst» näol.

Nagu ütleb näituse pealkiri, on väljapaneku keskmes just kunst, aga ka kunstnike roll tolleaegse Egiptuse ühiskonnas. Etteruttavalt peab ütlema, et ehkki kunstnikud olid Egiptuses vajalikud, oli kunstniku elukutse äärmiselt igav. Igasugune omalooming oli keelatud, kunstnike loomingule ja väljendusviisidele olid pandud peale karmid piirangud. Kusjuures selline olukord kestis aastatuhandeid.

Juba näituse kujundus on see, mis eristab teda enamikust Eestis toimunud näitustest. Näitusesaal on hämar ja tumedates värvides, vaataja siseneb mööda allapoole laskuvat koridori nagu püramiidi sees olevasse käiku. Kogu selles atmosfääris on paras annus salapära, ent ka midagi rahustavat. Näitus on väga heas sisulises tasakaalus. Seal on seda, mida võiks igaüks meist Vana-Egiptuse kunstist rääkival näitusel oodata: on muumia (kusjuures niruvõitu), sarkofaage ning kuulsaid loomapea ja inimkehaga jumalate kujusid ning muidugi palju kasse ja skarabeuseid.