:format(webp)/nginx/o/2020/10/22/13429780t1hf8df.jpg)
Selleks et portreteerida ajaloolast, pole vaja alustada puuri ja peibutiste joonistamisest, mille peale portreteeritav võiks kohale lennata, nagu kirjutas Jacques Prévert 1945. aastal oma luuletuses «Kuidas portreteerida lindu». Puur, milles ajaloolane elab, on tema aeg ja laulab ta siis, kui sel ajal puuduvad trellid.
Küll aga hoiatab üks me tuntumaid ajaloolasi David Vseviov Elen Lotmani tehtud portreefilmis katse eest taas neid trelle ühiskonnale joonistama hakata. Lotmani «Vseviov» pole aga niivõrd tõsine, ajaloolase terastele tähelepanekutele tuginev hoiatusfilm, kuivõrd pidulik kummardus populaarsele ajaloofilosoofile ja õppejõule.
Film on üles võetud läinud aastal, kui Vseviov tähistas 70 aasta juubelit. Sellega said filmitegijad Elen Lotman ja Kristiina Davidjants sobiva ajalis-ruumilise raamistiku ligi tunnise portree tegemiseks ning ühtlasi võimaluse ära näidata ajaloolase olulisemad sõbrad ja pereliikmed koos sobiva tagasivaatega elulukku läbi koduarhiivi slaidirea. Vormilt on Lotmani ja Davidjantsi film klassikaline, vajaliku laienduse ja põnevuse lisab Vseviovi isik, sest ta nime kandev film on ka ainulaadne kord pääseda sedavõrd lähedale mehele, kes võiks rääkida ükskõik mida, ikka jääd kuulama ja ka mõtlema. David Vseviovi hääl ja lood Venemaast on saanud aastatega lahutamatuks osaks pühapäevahommikust, nagu krõbeda äärega ülepannikoogid ja tass kanget kohvi.