Teadlased näevad läbi seinte

G-Scani eestvedaja Madis Kiisk koos insener Vitali Pastsukiga müüontomograafi arenduslaboris. Pildil paremal on näha esimesi kujutise algeid müüonite abil nähtud objektidest. Foto: Margus Ansu

Inimene on uudishimulik tegelane. Muinasjuttudeski unistatakse läbi seinte nägemisest. Tänapäeval on meil sellised võlusilmad näiteks röntgenikiirguse näol. Teadagi, röntgenikiirgus on ohtlik ja jääb hätta näiteks… püramiidi läbivalgustamisel. Siin tuleb meile appi müüontomograafia, kosmilist kiirgust kasutav tehnoloogia. Üks läbimurre tehnoloogias on sündinud ka siinsamas Eestis.

Tagantjärele tundub, et Wilhelm Röntgen tegi oma avastuse paljude väikeste juhuste jadana. Nagu sageli teaduses, algas see jada väikesest äpardusest laboris. Edasi läks kõik nagu üleskäigutrepist üles, Nobeli auhinnast kuni tänapäevaste kompuutertomograafideni välja. Siiski, röntgenikiirgus neeldub aines kiiresti ja tervet hoonet sellega naljalt läbi ei valgusta. Aga juba 1940. aastatel teati, et on olemas looduslik kiirgusfoon, mis läbistab ka sadu meetreid kivimeid. Üks tegelane kiirguses on elektroni sugulasosake müüon, elektronist 207 korda raskem, aga elektroniga sama laenguga osake.

Heal lapsel on mitu nime ja nii on ka eelmainitud looduslikku kiirgusfooni kutsutud nii kosmiliseks, müüon- kui ka atmosfäärikiirguseks. See kiirgus tekib mõnekümne kilomeetri kõrgusel maapinnast. Seal põmmutavad kosmilised ja väga kõrge energiaga osakesed, ennekõike prootonid, ennast vastu atmosfääri hapniku ja lämmastiku aatomite tuumasid. Sellises kokkupõrkes tekib sadu osakesi, mis omakorda põrkuvad taas õhu aatomituumadega. Osakeste laviinist jõuavad ainult läbistavamad ja pikemaealised osakesed maapinnani, ennekõike müüoni-nimelised tegelased. Neid polegi nii vähe – igas minutis lendab keskmisest inimesest läbi peaaegu kümme tuhat müüonit.