Hiina ja Venemaa kahepoolseid suhteid pärast Nõukogude Liidu lagunemist võib iseloomustada ingliskeelne väljend partners in crime (kuriteopartnerid), kes teineteist ei armasta, kuid keda kannustab sarnane maailmapilt ja ühised huvid. Kindlasti ei ole Hiina ja Venemaa ideoloogilised liitlased ning huvide vastandumisel võivad omavahelised suhted taas halveneda. Mõlema huvides on, vastandudes läänele ja liberaalsele demokraatiale, säilitada riigikeskne Vestfaali tüüpi maailmasüsteem, mille olulisemaid alustalasid oli teiste riikide siseasjadesse mittesekkumine.
Hiina ja Venemaa on koos ehitanud lääne mõjudest vaba rahvusvahelist koostööstruktuuri – mõlemad on nii Shanghai Koostööorganisatsiooni kui ka BRICSi (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika Vabariik) koostööformaadi asutajaliikmed.
Hiinat on üritatud tõlgendada lääneriikidele omaste kultuuriliste mudelite kaudu, kuid see pole alati õnnestunud – hiinlaste loogika ja strateegiline mõtlemine on teistsugused, kui sellega ollakse läänes harjutud. Erinevalt aga Venemaast, kelle poliitiline kreedo on traditsiooniliselt olnud seotud jõupoliitika ja aktiivse vastasseisuga läänega, on hiinlased tegutsenud tasa ja targu ning panustanud nn pehme julgeoleku mudelitele, kasvatades oma mõju eelkõige majanduslike vahenditega, ja hoidunud võimalusel vahetust sõjalisest sekkumisest.