Äike välgutab talvelgi

Talvine äike on iseloomulik eelkõige soojadele ja tormistele talvedele ning on tegelikult üsna tavaline nähtus, kuid seda pole vähemalt Eestis peaaegu üldse uuritud. Foto: FOX News

Seoses selle sügise esimese lumega esmaspäeval registreeriti ka äikest. Järelepärimine kinnitas äikest näiteks Soomaa kandis. Sügisel on äike seotud tihtipeale tormise ilma või järsu külmenemisega. Tutvustan seekord äikest talvistes oludes.

Äikest või sellesarnast nähtust võib Eestis märgata talvelgi. 2007/2008. aasta talvel oli väga palju äikest. Äikest oli Eestis hilissügisest kuni märtsi lõpuni umbes kümnel päeval, kusjuures laiaulatuslikumalt täheldati nähtust 2. veebruaril 2008 Lääne-Eestis ja 22. oktoobri 2010. a hilisõhtul ja järgnenud ööl põhjarannikul.

Ka 2008. aasta novembris oli äikest: nii enne suurt lumetormi kui ka lumetormi ajal.

Talvine äike on iseloomulik eelkõige soojadele ja tormistele talvedele ning on tegelikult üsna tavaline nähtus, kuid seda pole vähemalt Eestis peaaegu üldse uuritud. Tundub, et äikest on talvel iga kord, kui on suurem sula või torm. Pärast talvist äikest ilm muutub sageli, kuid mitte alati. Vahel kirjeldavad inimesed juhtumeid, kui äikese ajal on lihtsalt sulailm, kusjuures sademeid ei pruugi olla ja ilm ei muutu, vaid püsib ka edaspidi sama soe.

Tähelepanekud näitavad, et talvist äikest on raske märgata. Vähemalt 90–95% sellistest äikestest jääb tähelepanuta või aetakse millegi muuga sassi. Seetõttu peetakse sellist nähtust talvel sageli üllatuslikuks ja haruldaseks, kuid see ei pruugi olla nii. Tavaliselt ei ole talvise äikese asukohast 2–3 km kaugusel mitte midagi märgata, sest madalad pilved varjavad välgud jms äikesega kaasneva. Öösel on märkamisvõimalus pimeduse tõttu parem, eriti siis, kui välgu kuma pääseb sajualast välja. Veel üks oluline tegur, miks talviseid äikeseid ei märgata, on lume omadus neelata helisid. Kuna äikeselumi on tihti intensiivne, siis müristamine neelatakse juba mõne kilomeetri jooksul ja 3–5 km eemal ei pruugi enam midagi kuulda.

Sageli peavad inimesed talvist äikest ilutulestikuks, ka müristamist ei osata seostada tingimata äikesega, alles hiljem tekib vahel sisemine tunne: äkki siiski? Äärmiselt harva registreerivad äikest talvel ilmajaamad (sedagi vaatleja, mitte automaatika). Põhjus on selles, et talvine äike (välgud) on enamasti vaid pilvedes, sest on liiga nõrk, et võiksid tekkida tugevad pilv-maavälgud. Mõnikord harva siiski avaldub äike nii tugevalt, et see pälvib näiteks ajakirjanduse tähelepanu (2008. aastal juba mainitud 2. veebruar, varasemast 26. jaanuari 1999. a öösel Tartu ja Jõgeva piirkonnas).

Talvise äikese põhjus on sageli väga madal õhurõhk: madalrõhkkonnas on seega üsna suurtel aladel võrdlemisi kiiresti tõusev õhumass. Kui tekib veel näiteks turbulents või mõni muu võimendav asjaolu, ongi talvine äike tekkinud. Sageli on frondid talvise äikese põhjusteks, eriti siis, kui kaasneb väga madal õhurõhk (nt peaaegu kõik äikesed, mis tekivad Islandil, on just seda tüüpi!) või suuremastaapsed õhuliikumised. Suvel aga võib õhumassiliikumine (nt tõusev õhuvool) olla ka üsna lokaalne.

Suur suvi on läbi. Aga nädala alguse külm ja lumi on tänaseks asendunud rekordilise soojusega. Soe ilm jääb püsima ehk lund ja miinuskraade oodata pole, küll aga vihmast ja tuulist ilma.