Pealinnast maale kolinud pere hakkas Kaagjärve mõisa taastama

Mõne aastaga on mõisa uued omanikud andnud pooleteise ­sajandi vanusele mõisahäärberile tagasi endisaegse ilme. Foto: Sander Silm

Valgamaal asuv Kaagjärve küla ei ületa just sageli uudisekünnist. On ju tegemist ühega neist väikestest kohtadest, kus inimesed elavad igapäevast elu ja kus esmapilgul ei juhtu justkui midagi. Kuid viimasel paaril aastal on Kaagjärve nimi jõudnud järjest enam meediasse ja selle taga on suures osas Kaagjärve mõis.

Kaagjärve on põneva ajalooga kant, kus kunagi elasid õlg õla kõrval lätlased ja eestlased, kus olid jõukad talud ja Bremeni kaupmeeste soost von Grotedele kuuluv uhke mõis. Von Grotede jaoks oli Karula kihelkond koduks terve sajandi ja Kaagjärvele ehitasid nad uusrenessansliku mõisahäärberi 1860. aastatel.

Lisaks Kaagjärve mõisale kuulus von Grotedele 4000 ha suurune Karula mõis ja Kaagjärve Alamõisa rajatud suur tööstuskompleks.

Suursuguse Karula mõisa peahoone põles Vabadussõjas maha, kuid Kaagjärve mõisal nii halvasti ei läinud. Mõisa peahoones alustas 1924. aastal tegutsemist kohalik kool ja kooliharidust jagati mõisas peaaegu sajandi jagu. Kui 2010. aastal kool suleti, jäi mõisahoone mõneks ajaks tühjaks. Ent mitte kauaks, sest mõis sai 2014. aastal uued omanikud ja siit algab Kaagjärve mõisasüdame järjekordne eluetapp.

Tegus mõisapreili

Mõisa perenaine Maritta Pillaroo saabub mõisasse jalgsi, lükates enda ees lapsekäru. Marittal pole kaugelt tulla, tema kodumaja asub mõisast vaid kümneminutise jalutuskäigu kaugusel.

Kuigi mõisaostu taga on terve suguvõsa, on mõisa ­majandamise põhiraskus praegu Maritta õlgadel. Maritta on lapsega kodune, kuid toona, pärast esimese lapse sündi, oli just emapuhkuse lõppemine mõisa ostu üks ajend.

„Töötasin Tallinnas, kuid elu tõi mind tagasi Kaagjärvele. Kui vald pani mõisa müüki, mõtlesime, et kui juba siiakanti elama asuda, tuleks ka midagi ägedat ja asjalikku ette võtta. Nii see ostumõte sündis,” rääkis ta.