/nginx/o/2020/12/02/13507941t1h9453.jpg)
/nginx/o/2020/10/21/13425320t1h3b85.jpg)
Nädala mõte: õpi teiste vigadest
Ühel õhtupoolikul koputati meie koduuksele. Kuna me kedagi ei oodanud, olime ust avades pisut põnevil. Ja oh üllatust, eriti laste jaoks – ukse taga seisid päästjad, kes tegid kodukülastusi.
Kui neljaaastane oli vapralt ära näidanud, kus asuvad suitsuandurid, kuidas ja kui tihti neid kontrollima peab ning selgitas ka tulekustuti ja -teki asukoha, küsiti, kui suur on me pere kriisivaru. Siin jäi neljane hätta ja küsimus pani meidki kukalt kratsima. Suvisest kahepäevasest elektrikatkestusest on keldris üks veekanister. Seepeale teatas päästja, et inimese kohta tuleks päevaks arvestada kaheliitrine veevaru. Järelikult saame oma kanistriga kolmveerand päeva hakkama. Õnneks on lähedal allikas.
Sahvris on mõned konservid, purgisupid ja makaronipakid. Aga kui kauaks nendest jagub, pole kindel. Eks hädapärast saaks pool nädalakest hakkama. Võib-olla.
Tänaseks ja homseks lubab ilmateenistus taas tugevamat tuult, kõledad ja tormised sügispäevad on alles ees. Isegi kui ilmateenistus tormise ilma eest hoiatab, tuleb elektrikatkestus alati ootamatult. Läinud sügisel, mõni aeg pärast Lõuna-Eesti mitmepäevast elektrikatkestust kadus meilgi vool, aga siis polnud kodus pooleliitrist veepudelitki. Õnneks saime kaupluse tagaukse kaudu sularaha eest paar kanistrit vett, ent see õpetas, et midagi peab alati kodus varuks olema.
Kahjuks inimene ei õpi teiste õnnetustest, vaid alles enda omadest. Kuigi võiks. Ei tee ju suurt kahju, kui lähed korra poodi nn kriisinimekirjaga ja varud konserve, pakisuppe, kuivikuid, pähkleid, küpsiseid, müslibatoone ja vett. Vähemalt kaks liitrit inimese kohta päevas.
Kui jutu algul mainitud tuleohutus on meie elus iseenesestmõistetav, siis saagu ka kriisivaru olemasolu endastmõistetavaks. Kavatsen igatahes poeskäigu ette võtta, sest viimase aasta jooksul olen juba kaks korda ennast kirunud.