Lugu ajastust, mil õilis nägu oli lubamatu luksus

Sillamäe kultuurikeskus 1950. aastate alguses. Foto: Sillamäe Muuseum

Olga Pogodina-Kuzmina (sünd 1969) «Uraan» (2019) pole lihtsalt romaan, see on puhas rõõm! Kui autorile üldse midagi ette heita, siis üksnes asjaolu, et ta on kirjutanud nii kitsi käega. Kõigest 400 lehekülge! Vaata nagu majesteetlikku maastikku läbi lukuaugu! Kui paljude teoste puhul, mida kaasajal romaanide pähe avaldatakse ja turundatakse, võib öelda, et need on kõigest sisulise põhjenduseta pikaksvenitatud novellid või jutustused, siis «Uraani» ainuke – ja tegelikult mitte eriti tõsine – häda on vastupidine. See mõjub oma 400 leheküljest hoolimata kui eepilise panoraamromaani treiler. Vähemalt minus kasvatas see suurema isu, kui ise rahuldada suutis.

«Uraanis» on samasugust sisulist ja vormilist haaret kui maailmakirjanduse kullafondi kuuluvates maratonromaanides (nt «Hüljatud», «Sõda ja rahu», «Buddenbrookid»), ent autor on jätnud tulemuse suhteliselt visandlikuks. Süžeeliinid ja karakteriloome jooksevad ilusti, ent tegelaste psühholoogilistele portreedele võinuks veel enam liha luudele panna. Samuti laiendada lugu erinevate ajaplaanide täiendava lisamisega.

Lugedes tundus pidevalt, et Pogodinat pole pidurdanud mitte vähene suutlikkus, vaid soov hoida lugu lühikeste peatükkide kiire vaheldumisega hoogsas liikumises ning piirata teose kogumahtu, lähtudes ideaalist, mille kohaselt peaks inimene suutma seda raamatuna ilma vastava eritreeningu või kõrvalise abita lugemise ajal käes hoida.

«Uraani» fookus on selgelt isikuülene, see portreteerib Sillamäe linna 1953. aastal. Mis oli Stalini surma-aasta ning kujunes seeläbi iselaadseks pööripäevaks tollase Nõukogude Liidu sisepoliitikas. Sillamäe, sisuliselt ilma põlisasukateta vastne linn, omandas neil päevil potentsiaalselt maailmaajaloolise tähtsuse, kuna pidi andma Nõukogude Liidule tuumapommi.

Siin pole ühte ja keskset peategelast, «Uraani» lehekülgedelt liigub läbi värvikas karakterite galerii: tehase nomenklatuur, töölised, talurahvas, metsavennad, vangid, arstid. Lisaks veel uurija Leningradist, noormees Moskvast ja luuraja Inglismaalt. Inimesed, keda elu oli Sillamäele otsekui kogemata kokku kandnud. Need olid segased sõjajärgsed aastad, mil peaaegu igaühel oli oma ohtlik saladus või koguni topeltidentiteet.

Pogodina kirjeldab sobivas tonaalsuses – ilma liigse paatose, empaatia ja hukkamõistuta – toonast sotsiaalpoliitilist reaalsust, milles inimesel tuli iga päev valida halva ja veel halvema vahel, püüda vastata täiesti kättesaamatutele ideaalidele, teha käike mängus, mille reeglid olid pidevas muutumises.

Teose – ning kirjeldatud ajastu – ühe keskse tundmuse võtab oma sisemonoloogis tabavalt kokku insener Vrontsov: «Ei ole pääsu õudusest, mida toob elu inimeste keskel» (lk 20). Tema enese sobimatus antud ajastusse leiab seltskondliku vestluse käigus täiesti füsioloogilise põhjenduse: «Tunnen teile kaasa, seltsimees insener. Teil on nii õilis nägu. Selline nägu on meie ajal ohtlik, lubamatu luksus» (lk 262).