Ühel 2001. aasta augustipäeval Tartu kesklinnas jalutades lugesin tänava kohale paigaldatud plagult «1000 KROONI KUUS. SINU LAPSELE!» ja mõtlesin üllatusega, et see on küll võimas lastetoetus. Selle raha eest saanuks ma oma toona 13-aastasele pojale lubada nii mitmekülgset huviharidust kui ka teatri- ja kinokülastusi, ekskursioone ja laagreid, korralikust toidust rääkimata.
Tellijale
Aino Järvesoo – naine, kes hoolis Eestist (1)
Kohe tuli kainestav mõte, et see on vaid kaunis unelm, sest riigil pole sellist raha. Lastetoetus oli 150 krooni ja Eesti majanduse olukord polnud kiita: mõju avaldas äsjane Vene kriis ja kauboikapitalism ei olnud ajalukku kadunud. Kasvav töötus ja vaesus tekitasid sotsiaalseid probleeme, mille tagajärjel kahanes drastiliselt ka sündimus.