Nädala lugu ⟩ Mihkel Mutt: poliitika igavene taastulek

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Poliitikud tulevad ja lähevad, tuleb aga kindlustada, et neist vahepeal ka miskit kasu oleks, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Koroona või mitte, aga erakonnad korraldavad ridu. Võetakse paaridesse ja toimuvad peresisesed vaimsed varalahutused. Vanade tegijate kõrval on uusi. Viimaste esinemisi kuulates mõtleb mõnigi, kel pikem elukogemus: «Kas juba jälle? Ikka seesama jutt, et meie tuleme ja teeme, tuulutame ja harmoniseerime, ületame paigalseisu ja viime edasi, enne meid oli kõik valesti! Bla-bla-bla. Nad vist arvavad, et valijal on haugi mälu!» Tõesti, pärast Res Publicat mõjub iga uus tulija natuke kordusetendusena ja kodaniku ohe – kas tõesti laseb valija end veel kord lollitada? – on emotsionaalselt arusaadav. Ent asja tuleb võtta mõistusega. Sest nõnda on see olnud alati ja kõikjal.

Kas elus on vähe nähtusi, mis kogenumale mõjuvad nagu läbiloetud raamat? Näe, seal tara najal on poiss ja tüdruk, silmini armunud ja kindlad, et neil on kõik teistmoodi kui kogu maailma armunutel enne ja pärast neid. Ei lähe me ju neile ütlema, et mis te tühja jändate, see läheb teil niikuinii mööda! Või kas oleks näiteks pidanud 1960ndatel miniseeliku puhul tänitama, et see pole ju uus, 20ndatel oli ka lühike seelik? Või kas ma kisun läpaka noorluuletaja käest, sest luulet on maailmas niigi küllalt? Ka poliitilistel wannabe’del on õigus areenile tulla.