:format(webp)/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/10/16/13417175t1h9026.jpg)
Kirjanik Jelena Skulskaja kirjutab luule eripärast ning sellest, miks on teinekord keeruline loomingut ühest keelest teise tõlkida.
Tellijale
Jelena Skulskaja: 256 armukest ehk tõlke raskused (2)
Mõne aja eest korraldas nimekas Moskva kirjanik Tatjana N. Tolstaja ümarlaua meilgi hästi teada New Yorgi kirjaniku Aleksandr Genisi ja minuga. Muu hulgas tuli jutuks eesti keele eripära. Aleksandr Genis sõnas:
«Loomulikult unistasime noorena kõik Tartu Ülikooli astumisest ja filoloogiateaduskonnas Juri Lotmani juures õppimisest. Ma elasin tol ajal Riias, nii et see tundus päris võimalik. Aga mulle tehti selgeks, et eesti keelt oskamata on Tartusse sõita mõttetu, ja viimaks ma leppisin sellega. Ent alateadlikult tundsin edaspidigi eesti keele vastu huvi ja kui ma juba mitmendat korda sõitsin rahvusvahelisele festivalile «Dovlatovi päevad Tallinnas» ning imetlesin eemalseisja pilguga oma eesti keelde tõlgitud teoseid, esitasin viimaks siiski küsimuse tuntud vene keele tõlkijale Ingrid Velbaum-Staubile: kas eesti keelt on võimalik ära õppida või on see päris lootusetu üritus? Ingrid vastas: tegelikult pole siin midagi nii hirmus rasket; kui täishäälikutega hakkama saate, läheb edasi juba palju hõlpsamalt! – Aga miks just täishäälikutega, püüdsin täpsustada. Vaadake, lausus Ingrid, paljud arvavad, et meil on ainult lühikesed ja pikad vokaalid, aga meil on veel ka ülipikad… Siis ma mõistsin, et seda jutuajamist pole mõtet edasi pidada, vähemalt minusugusel inimesel.»
See lugu on otseselt seotud minu algatatud vestlusega eesti luule vene keelde tõlkimise raskuse kohta: vene keele pikendatud vokaal muutub lihtsalt kahekordseks täheks, millel on sootuks teistsugune mõju kui eesti originaalis.
Õigupoolest ei ole asi isegi konkreetses nüansis. Alles äsja esitasime koos teatristuudio Poeetiline Sõpruskond tudengitega Tartus Prima Vista kirjandusfestivalil kolme eesti luuletaja loomingut, keda olen vene keelde tõlkinud. Saal oli kakskeelne, nagu ka kõigil foorumi üritustel, mis tekitas erilise sõbralikkuse ja soojuse õhkkonna, nagu see juhtub ka Tallinna kirjandusfestivalil HeadRead, kus inimesi huvitavad eelkõige ja üle kõige kirjanduse, mitte aga mingid muud probleemid. Seal siis palutigi mul algul rääkida, hiljem ka kirja panna, kuidas saab tõlkida eesti luulet vene keelde.