Soovituste järgi söönuks?! Ärge lootkegi!

Toitumise uurija Janne Lauk on oma õlule võtnud kaaluka ülesande uurida, mida küll teha, et Eesti inimesed hakkaksid ükskord ometi tervislikumalt sööma. Foto: Madis Veltman

Toiduteemasid pressib söögi alla ja söögi peale, aga keegi pole veel küsinud, kas Eestis on väikese sissetulekuga peredel üldse võimalik tervist hoidvalt ja soosivalt süüa. Taanis ja Rootsis toitumist õppinud eestlanna asus seda uurima. Vastus ei tulnud üldsegi ilus.

Kuigi poest on vaja tuua vaid üheksa asja, oleks ikkagi hea nimekiri kaasa võtta.

Nisujahu. Rukkijahu. Täisterarukkijahu. Aedoad. Suitsutatud latikas. Kanamaks. Pett. Rapsiõli. Sool (jodeeritud).

Ei tundu just säärane valik, mis keele alla viiks?

Kuid siin on kaks suurt plussi. Esiteks, nii uskumatu kui see ka pole, saab nendest toiduainetest kätte kõik eluks vajalikud toitained: valgud, rasvad, süsivesikud, samuti igasugused mineraalid ja vitamiinid. Ja saab kätte vajalikus koguses, täpselt sellisel hulgal, nagu Tervise Arengu Instituudi antud tervisesoovitused ette näevad.

Ja teiseks: kui saada hakkama nonde nimekirjas toodud üheksa toiduainega, kulub neljaliikmelisel kahe lapsega perekonnal toidule keskmiselt kõigest neli eurot ja 11 senti päevas. See teeb kokku 123 eurot kuus.

«Aga!» hüüatab seepeale Taanis ja Rootsis rahvastikutervist ja toitumist õppinud Janne Lauk. «Keegi ei hakka niimoodi sööma. Sest seal on liiga vähe erinevaid toite. Väga palju on jahu. Kedagi ei kutsu selline söök.»

Kuid hinge hoiab ikkagi sees?

«Jah, elu saab sees hoitud.»

Aga mis elu see on... Nii ühekülgse toiduga ajasid võib-olla läbi esivanemad kaks sajandit tagasi. Nüüd ajaksid küllap vaid need, kes ei looda toidust mingisugust naudingut. Vaevalt et selliseid nüüdisajal palju on.

Hinnalt ülisoodsa, kuid samas toitainete sisalduselt eeskujuliku toidukorvi väljatöötamiseni jõudis Lauk tänu sellele, et teda hakkas õpingute ajal huvitama, kas Eestis on väikese sissetulekuga peredel, kus mõlemad vanemad teenivad miinimumpalka, üldse võimalik tervist hoidvalt ja soosivalt süüa.

See, millise tulemuseni ta jõudis, paneb rääkima veel ühest Eesti ühiskonna lõhest. Meil on teatavasti meeste-naiste palgalõhe. Nüüd saab edaspidi rääkida tõendatult ka vaeste-rikaste toidulõhest – lõhest, mis kõigi märkide järgi lähiajal üksnes suureneb. Ja mis kokkuvõttes süvendab veel ühte lõhet – vaeste-rikaste terviselõhet.