Vikerkaar loeb. Igavust omale otsida

Aldous Huxley Foto: press

Pool sajandit tagasi oli Aldous Huxley (1894–1963) üks tähtsamaid 20. sajandi kirjamehi. Juba enne sõda tutvustas ja tõlkis meil teda Ants Oras. Kui pärast Helsingi leppeid hakati Tallinnas inglise paperback’e müüma, koosnes valik peamiselt Somerset Maughami, D. H. Lawrence’i ja Huxley romaanidest. Minu endagi esimene originaalis läbiloetud ingliskeelne raamat oli Huxley seltskonnasatiir «Crome Yellow» (1921).

Eriti oma zootehniliste inimportreedega avaldas Huxley tõenäoliselt mõju Mihkel Muti satiiridele. Tänaseks on loetavuse säilitanud Huxley tulevikudüstoopia «Hea uus ilm» (1932, eesti keeles 1989). Mitte et see oleks George Orwelli romaaniga «1984» võrreldav meistriteos, aga romaani idee on mõtlemapanev. Lugu on tulevikuühiskonnast, milles valitseb üldine, tingreflekside ja droogidega saavutatud rahulolu ja hedonism. Igasugune õnnetu olemine – üks inimlikkuse tähtis potentsiaal – on tehniliselt võimatuks tehtud.

Huxley oli entsüklopeediline vaim – päris otseses mõttes. Bertrand Russell aasis, et Huxley puhul võib öelda, milline «Briti entsüklopeedia» köide tal parasjagu käsil on: ühel päeval kõneleb ta Alpidest, Andidest ja Apenniinidest; teisel Himaala­jast ja Hippokratese vandest. Üks teine sõber California päevilt arvas, et Huxley on just õige inimene, kellele helistada, kui tahta küsida näiteks kääride ajaloo kohta. Ta oli justkui Google’i otsingumootor enne Google’it.

Huxleyt vaevas läbi elu mõistuse ja keha vaheline lõhe, küsimus, kuidas peaks vaim seostuma maise põrmuga. Kas usaldada tunge? Kas kummardada eluinstinkte või jääda muigamisi kõrvaltvaatajaks? Elu esimesel poolel oli Huxley jumalavihkaja ja teaduse jünger – leidus ju tema perekonnaski tippteadlasi. 1930. aastatel saabus kriis, küüniline välispilt purunes jälestusest sõdadevahelise eluolu materialismi vastu. Tekkisid spirituaalsed huvid. Kuid materialistlik vaateviis päriselt ei kadunud – võtit inimvaimule ühise süvareaalsuse juurde püüdis Huxley leida hallutsinogeenidest, seega keemiast. Meskaliinikogemusi üldistavast esseest «Taju uksed» (1954, eesti keeles Ants Viirese tõlkes Vikerkaares 1991) sai üks hipiajastu pühakirju.

Müstiliste tsitaatide kompendium «Philosophia perennis» (1945) kujutab endast teetähist Huxley vaimsetes otsingutes. Selle koostamises leidis tänuväärse rakenduse Huxley Google’i-vaim – olid ju tollal idamaise müstika võtmetekstid veel kaunis napilt ja hajali inglise keelde tõlgitud. Huxley kogus materjali kokku, töötas läbi, valis välja ilmekamad palad, rühmitas need 27 peatükki ja sidus need omavahel kommentaaridega.

Kompositsioonilt meenutab «Philosophia perennis» Leszek Kołakowski hilisemat traktaati «Religioon. Kui Jumalat ei ole olemas» (1982, eesti keeles 2004). Mõlemas vaheldub autori arutlus kõnekate tsitaatidega, aga tsitaatide ja kommentaaride tähtsusvahekord on raamatutes vastupidine: Huxleyl domineerivad tsitaadid. Eesti keeles pakub see kogumik kokku üsna kummalise lugemismaterjali, sest tegu on juba tõlgete tõlgetega – araabia, hiina, sanskriti jms keelest ning seetõttu kubisevad orientaaltsitaadid õhtumaa filosoofia sõnavarast.

Aga Huxley ettevõtmise eesmärk polnudki süüvimine filoloogilistesse nüanssidesse – hoopis vastupidi. Philosophia perennis ehk igikestev filosoofia on nimelt renessansist pärit arusaam, et kõikide aegade, maade ja rahvaste mõttetarkus, müstika ja religioon peavad silmas sama asja ning räägivad ühest ja samast. 20. sajandil on philosophia perennis’e lahtiseletajaid olnud palju, iseäranis nn traditsionalistlikust mõttevoolust, mille peamised eestvedajad olid islamisse pöördunud ja moodsale maailmale selja pöörajad (René Guénon, Frithjof Schuon, Titus Burckhardt, Martin Lings jt). Huxley esoteerika on nendega võrreldes populaarsem, individualistlikum, omnivoorsem.

Philosophia perennis’e määratlust Huxley raamatus otsesõnu ei annagi, selle võib leida tema eessõnast ühele «Bhagavadgītā» väljaandele. Seal ta nimetab philosophia perennis’t maailmausundite kõrgeimaks ühisosaks, mis on kokku võetav nelja seisukohaga. (1) Iga üksikolend osaleb jumalikus aluses, mis manifesteerub nähtuste ja teadvuste maailmana. (2) Seda alust tunnetatakse otse (ilma mõistete vahenduseta) sellega üheks saades. (3) Inimloomus on kahetine, koosnedes nähtuv-tegutsevast minast ning sisimast igavesest vaimust ehk jumalikust sädemest. Viimase kaudu on võimalik jumaliku alusega ühendust saada. (4) Maapealse inimelu ainus eesmärk ongi samastumine oma igavese minaga ning sedakaudu jumaliku aluse tunnetamine.

Küsimus sellest, kas mingit igipüsivat filosoofiat ka päriselt olemas on või on tegu lihtsalt mingi meelepärase kohaliku malli pealesurumisega kogu maailma tekstide paljusele, on olnud usundiloolaste seas igipüsiv vaidlusteema. Ühed, n-ö lammutajad-lõhestajad väidavad, et juba väga erisuguste mõtte- ja teguviiside kokkulahterdamine ühissildi alla «religioon» olevat prokrusteslik vägivald. Müstilised traditsioonid olevat niivõrd erisugused, et nende kohta oleks isegi mõistete «müstiline» ja «traditsioon» kasutamine meelevaldne. Iga religioon olevat religioosne omal viisil, iga jumal ja iga riitus on teisega ühismõõdutu.

Sellisest vaatenurgast väljendab Huxley ettevõtmine justkui californialikku universaalkaubamaja vaimu, mis pakendab kõikjalt imporditud eri päritolu ja mitmekesise eesmärgiga killud ühtlaseks philosophia perennis’e kaubanomenklatuuriks. Teised, n-o kokkulükkajad, näiteks Huxleyst inspireeritud tähtis ameerika usundiloolane Huston Smith (1919–2016) on arvanud, et midagi Huxley tuvastatud ühis­tuuma sarnast on inimkultuurides ilmselge tõsiasi. Igal juhul peaks ülaltoodud määratlus näitama, et philosophia perennis ei klapi kokku ametlike kirikute doktriinidega – parimal juhul mahuvad selle katuse alla mitmesugused müstikuist otsijad, kes (paha)tihti võivad hakatagi end oma tunnetusteekonna lõpptulemusel jumalaks pidama. Samas on sellised philosophia perennis’e põhiideed oma abstraktsuses kaunis tühjad, vajades sisustamist õpetaja-õpilase suhtega või oma naba vaatlemise füüsilise praktikaga.

Aga kui usundites – nii nende õpetustes, kogemustes kui ka praktikates – leidub tõepoolest mingi ühistuum, siis kerkib küsimus sellest, kust see pärineb ja kuidas on selle tunnetamiseni jõutud. Üks vastus oleks, et jumal ise on need õpetused inimkonda koos inimese loomisega süstinud. Teaduslikku maailmapilti ei taha selline vastus hästi mahtuda. Teine, verifitseeritavam vastus oleks selline, et philosophia perennise’e indoktrineerisid inimkultuuridesse tulnukad. See kõlab kuidagi napakalt. Kolmas mõeldav vastus on naturalistlik: inimese ajukeemia on evolutsiooni käigus muutnud ta vastuvõtlikuks kaunis ühetaolistele müstilistele kogemustele. Huxley ise kalduski kolmanda võimaluse poole, millega on seletatavad tema hilisemad eksperimendid kaktuse närimisega.

«Philosophia perennis» ilmus külma sõja eelõhtul ja võis avaldada oma aja kultuuris vaikset, kuid tõhusat toimet. See võis aidata üle saada sõjajärgse maailma manihheismist, maailma jaotamisest pimeduse ja valguse jõududeks, ning juhatada sisse kuuekümnendate salviva ja sünkretistliku vaimulaadi, mis lubas üldist vendlust ja vabanemist ülima tõe läbi.

Kas teos võiks samamoodi toimida ka siin ja praegu? Ühest küljest on ligipääs esoteerikatekstidele ja seda isegi eesti keeles praegu parem kui toona. Nii et raamatu tähtsus müstitsismi­entsüklopeediana on vist tuhmunud. Samuti tundub, et usunditevahelisest dialoogist unistajaid on praegu väheks jäänud. See-eest on kasvanud ahvatlused maailmale selga pöörata.

Igal juhul võib raamatu ilmumises näha lubavat teetähist Eesti Burke’i Seltsi vaimsetes otsingutes. Kui eelmisel kümnendil tegeles seltsi esimees siinsamas Postimehe veergudel ookeanitaguse laimu laotamisega kliimateadlaste kohta ning hoiatamisega matriarhaatlike ja sektantlike meeleolude eest, siis selle raamatuga on siirdutud igaviku väljadele omale igavust otsima. Ja selleks tuleb üksnes jõudu soovida – We shall overcome!

Aldous Huxley

«Philosophia perennis»

Tõlkinud Hillar Künnapas

EKSA, 2020 (Eesti Burke’i Selts)

395 lk

Aldous Huxley, «Philosophia perennis» Foto: Raamat