Müstiliste tsitaatide kompendium «Philosophia perennis» (1945) kujutab endast teetähist Huxley vaimsetes otsingutes. Selle koostamises leidis tänuväärse rakenduse Huxley Google’i-vaim – olid ju tollal idamaise müstika võtmetekstid veel kaunis napilt ja hajali inglise keelde tõlgitud. Huxley kogus materjali kokku, töötas läbi, valis välja ilmekamad palad, rühmitas need 27 peatükki ja sidus need omavahel kommentaaridega.
Kompositsioonilt meenutab «Philosophia perennis» Leszek Kołakowski hilisemat traktaati «Religioon. Kui Jumalat ei ole olemas» (1982, eesti keeles 2004). Mõlemas vaheldub autori arutlus kõnekate tsitaatidega, aga tsitaatide ja kommentaaride tähtsusvahekord on raamatutes vastupidine: Huxleyl domineerivad tsitaadid. Eesti keeles pakub see kogumik kokku üsna kummalise lugemismaterjali, sest tegu on juba tõlgete tõlgetega – araabia, hiina, sanskriti jms keelest ning seetõttu kubisevad orientaaltsitaadid õhtumaa filosoofia sõnavarast.
Aga Huxley ettevõtmise eesmärk polnudki süüvimine filoloogilistesse nüanssidesse – hoopis vastupidi. Philosophia perennis ehk igikestev filosoofia on nimelt renessansist pärit arusaam, et kõikide aegade, maade ja rahvaste mõttetarkus, müstika ja religioon peavad silmas sama asja ning räägivad ühest ja samast. 20. sajandil on philosophia perennis’e lahtiseletajaid olnud palju, iseäranis nn traditsionalistlikust mõttevoolust, mille peamised eestvedajad olid islamisse pöördunud ja moodsale maailmale selja pöörajad (René Guénon, Frithjof Schuon, Titus Burckhardt, Martin Lings jt). Huxley esoteerika on nendega võrreldes populaarsem, individualistlikum, omnivoorsem.
Philosophia perennis’e määratlust Huxley raamatus otsesõnu ei annagi, selle võib leida tema eessõnast ühele «Bhagavadgītā» väljaandele. Seal ta nimetab philosophia perennis’t maailmausundite kõrgeimaks ühisosaks, mis on kokku võetav nelja seisukohaga. (1) Iga üksikolend osaleb jumalikus aluses, mis manifesteerub nähtuste ja teadvuste maailmana. (2) Seda alust tunnetatakse otse (ilma mõistete vahenduseta) sellega üheks saades. (3) Inimloomus on kahetine, koosnedes nähtuv-tegutsevast minast ning sisimast igavesest vaimust ehk jumalikust sädemest. Viimase kaudu on võimalik jumaliku alusega ühendust saada. (4) Maapealse inimelu ainus eesmärk ongi samastumine oma igavese minaga ning sedakaudu jumaliku aluse tunnetamine.