Inimesed ajakapslis

Kirjanik Mats Traat. Foto: Albert Truuväärt

Mats Traadi loomingust on tuge saanud nõukogudeaegsed isemõtlejad, kes jäid vahele oma mõistuse varal arutlemisega ja keda võim lennutas katlamajade ülemateks, sööda­hoidlate valvuriteks ja metsavahtideks, kus nad kõige vähem ette jäid. Traat kirjutas sovhoosi-inimeste elust ühtaegu dissidentlikus ja tööinimest ülistavas võtmes, mis asetas uude valgusse ühismajandisse sattunud taluperemehe, luuslangi metsatöölise, poolkeelse väliseestlase kujud.

1988. aastal tegi Mats Traadi looming läbi väiksema muutuse kui kolleegidel. Eestimeelne oli ta alati olnud, töörahvast alati kirjutanud, kuid nüüdsest pidi hakkama Eesti ajalugu heroiseerima. Meie autor oli hoopis ülistanud tööd sellistes teostes nagu «Minge üles mägedele», «Irdinimene», «Puud olid...», «Harala elulood», «Karukell, kurvameelsuse rohi», «Elu on ilus» ja eelkõige «Üksi rändan». Sarnaselt Traadi kolleegi Teet Kaldaga oli iga selline pealkiri omaette poeetiline meistriteos. Et kujutada eesti rahva kestmist läbi aegade, hakkas Traat kirjutama romaane läbi aegade, mille algus oli 19. sajandi lõpus ja revolutsioonisündmustes.

Kolhoosnik sööb soolasilku, keedukartulit ja räime tomatis. Ta on tulnud tööstuskoolist, kus teda õpetas mõni eestiaegne vanahärra, keda võib seada eeskujuks kõigile generatsioonidele. Ta võib rääkida sellist juttu: «Ma olin õige noor siis, kui metsavend olin… ega me selles punkrilahingus kaua vastu ei pidanud… kone oli Villu poolt, aga ta läks kaasa kagebešnikutega…»