Iverson Ng: üks riik, kaks keelt ja müüt «Eesti eest»

Iverson Ng Foto: Erakogu

Hongkongist pärit tudeng Iverson Ng kirjutab sellest, kuidas ta eesti keele ja vene keele oskuse omandades tajub Eesti ühiskonna väärtusruumi.

Kolme aasta eest, veel enne kui ma lõplikult Hongkongist Eestisse kolisin, langetasin otsuse õppida elu jooksul selgeks eesti ja vene keel. Sealtpeale on mind ümbritsevad inimesed sageli seadnud küsimuse alla minu otsuse õppida ühtaegu kaht keelt ning enamik neist on olnud arvamusel, et ma peaksin loobuma eesti või vene keelest, sest esimest kõneleb kõigest miljon inimest ja teine pole üldse vajalik, sest Eesti ainuke riigikeel on eesti keel ning eestikeelses riigis ei ole mingit kohustust ega tarvidust õppida vene keelt. Kui ma ainult suudaksin kolme Eestis elatud aasta järel jõuda samale lihtsale järeldusele keelte kasutamise kohta Eestis, võiksin edukalt kinnitada, et eesti ja vene keelt kõnelejate debatis on selge võitja võhiklikkus.

Need on eestlased ja need venelased – tihtipeale kiirustatakse identiteeti kõneleja emakeele järgi kohe paika panema, kuigi sageli tuleks eristada veidi küll laiali valguvat piirjoont venemaalaste (rossijane) suletud kogukonna ja Eesti venekeelsete kodanike uue põlvkonna vahel.

Kindel on igatahes see, et kui ma räägin eestikeelse inimesega eesti keeles ja venekeelse inimesega vene keeles, väljendavad nad alati minu suhtes austust ja rõõmu. Kuna ma olen Aasiast pärit välismaalane, on nii eesti kui ka vene keele kõnelejad tihtipeale hämmelduses, et kantoni keele kõneleja, kelle emakeelel pole vähimatki pistmist nende emakeelega, on suutnud omandada mõlemas keeles elementaarse suhtlemise taseme. Omalt poolt ei pea ma enam iga hetk ootama üllatunud reageerimist, sest mu tuttavate seas on nii eesti kui ka vene keele kõnelejaid, rääkimata juba nendest, kes kõnelevad soravalt mõlemat keelt.

Kuid vene ja eesti keele narratiivid kipuvad mõnikord kattuma, kui ma hakkan nendega nende emakeeles kõnelema. Suur osa eesti keele kõnelejaid on kommenteerinud mu keeleoskust sõnadega «sinu eesti keel on parem kui mõnelgi, kes on siin kogu elu elanud», «leidub inimesi, kes elavad Eestis kümneid aastaid, ilma et oskaks sõnagi eesti keelt», «miks sina, välismaalane, üldse tahad eesti keelt ära õppida?». Minu silmis ei piirdu eesti keele omandamine kaugemas tulevikus terendava sooviga saada Eesti kodanikuks – see määratleb minu identiteedi. Kõigi nende aastate jooksul olen iga päev sukeldunud eesti keelde raadio- ja telesaadete, muusika ja uudiste vahendusel.