Teet Korsten: partei – meie aja au, mõistus ja südametunnistus

Teet Korsten Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

Olen kuulnud mitmeid toredaid inimesi, kes tegelevad Eestis poliitikaga, märkimas, et nad ei tahaks nimetada poliitilist ühendust, kuhu nad kuuluvad, parteiks, vaid erakonnaks.

Ilmselt tahetakse sellise sõnamaagiaga kaugeneda nõukogude okupatsiooniajast, Nõukogude riigist, kus ruulis teadupärast üksainumas partei – «meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus».

Ida-Virumaal laiemalt võttes kehtib parteiaeg siiski edasi. Pea iga kord valimiste – nii kohalike kui riiklike – järel värvub maakond graafilisel Eesti kaardil tumeroheliseks ehk siis Keskerakonna värvi.

Kes ja mis selle on tinginud, on eraldi teema. Maakond, kus on enim okupatsiooniajal siia veetud inimeste järeltulijaid, on saanud kindlalt Keskerakonna kantsiks alates KOV valimistest 1996. aasta oktoobris. Mis oli siis varasemast teisiti? Ainuke vastus on see, et tulles vastu välismaa volinike «headele» soovidele ja soovitustele, ei nõutud neil valimistel kandidaatidelt enam riigikeele oskust.

Tulemusi näeme muu seas Narvas ja Sillamäel, kus volikogud sülitavad näkku Eesti seadustele ja eelkõige heale tavale ning peavad oma istungeid võõrkeeles. Aga keeleküsimus on minu meelest teisejärguline. Kõige suurem probleem on, et paljud Ida-Virumaa KOV volikogud on muumeelsed. Ei saa väita, et nad oleks tingimata Eesti riigi vastased, aga… Suur osa nende volikogude liikmeid ei saa oma puuduliku või olematu eesti keele oskuse tõttu aru Eestis toimuvast ega adu meie komberuumi.