/nginx/o/2020/10/14/13413235t1hc938.jpg)
Äärmiselt nauditav on näha ja kuulda, kuidas inimesed teevad midagi, mida nad väga hästi oskavad, väga suure armastusega. Niisugust kogemust pakkus Raul Ukareda ja tema bänd, kui nad esitasid Jimi Hendrixi albumi «Band of Gypsys» (1970) materjali kolmapäeva õhtul Fotografiskas.
Kunagi 1980ndatel kuulsin esmakordselt väljendit «vat kus panen silmad kinni ja kukun kütma», millega peeti silmas tehniliselt nõudliku kitarrisoolo andunud esitajat. Just sellega Ukareda fraasi kõige paremas mõttes kolmapäeval laval tegeleski. Mingit pidi tuletas tema pühalikkus meelde organisti, kes suures kirikus, kuhu läbi roosakna langevad värvilised valguskiired, asetab sõrmed oreli manuaalile, et hakata mängima oma Bachi lemmikfuugat. Mulle on alati tundunud, et Hendrix ja Bach võiksid kuidagi olla sama lastekodu poisid, mis siis, et esimest iseloomustab kosmiline improvisatsiooniline vabadus ja teist sama kosmiline matemaatiline täpsus.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2020/10/14/13413236t1h71f9.jpg)