Põllumehe võimekus investeeringuks toetust või laenuraha saada jääb kesiseks

Põllumajandushooned (laudad, kuivatid) on küllaltki kallid, üks farmikompleks koos silo- ja sõnnikuhoidla, sisustuse ja muu juurdekuuluvaga läheb keskeltläbi maksma miljon eurot ja et seda puhtalt pangalaenu arvelt teostada, on pangale vaja anda lisa­tagatisi. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eesti põllumajandusettevõtted käivad majanduslikus mõttes noatera peal, on ennast lõhki laenanud, kui soovite, sest varu mõõnaperioodi üleelamiseks leidub vähestel ja vaid üksikud suudavad arengu hüvanguks panustada.

Üks tuntud põllumajandustegelane on välja arvutanud, et hinnanguliselt on kogu Eesti põllumajandussektori varade väärtus sama suur, kui on nende laenukoormus. Tehnika liisitud, põllumaad hüpoteegi all, toetuskõlblikele projektidele omafinantseeringu saamiseks võetud laenu. Samas hinnatakse investeerimisvajadust põllumajanduses jätkuvalt väga suureks, eriti mis puudutab tootmishoonete ja nende sisseseade ajakohastamist.

Elatakse võimete piiril, mis viib tahes-tahtmata selleni, et arengusse, sh ehitamisse, suudavad panustada valdavalt müügitulu poolest esisaja hulka kuuluvad agrofirmad ja sedagi vaid valitud üksikute projektide puhul.

Määratud toetus jääb kasutamata

Tartu Maamajanduse Nõuandekeskuse juhataja Jaan Sõrra, kes on muu hulgas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu liige, tõdes, et investeeringuvõimekust millegi uue ehitamiseks põllufirmadel eriti ei ole. Põhilised ehitajad on ikka suuremad põllumajandustootjad, kuigi vaja oleks ka väiksematel.

„Paljudel põllumajandustootjatel võib äriplaan olla küll viimase peal hea, aga nad ei saa PRIA toetuskõlblikkuse hindamise punktisüsteemi teisi miinimumpunkte täis – näiteks kui oled müügimahult väga suur või eelmistest perioodidest juba raha saanud, siis on nende punktidega peaaegu võimatu toetust saada,” selgitas Sõrra. „Neid, kes omafinantseeringu või pangalaenu arvelt midagi ehitada saavad, on aga veelgi vähem.”