Piimatootja: hea vähemalt, et diislikütus on odav

Lembit Paal teab, et äris oled kestlik, kui tõstad efektiivsust, kuid enam pole, mille arvelt tõsta. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kui küsida piimatootjatelt, kuidas neil praegustes keerulistes oludes läheb, selgub, et kõige väiksema loomade arvuga tootjal on optimismi veel kõige rohkem ja mida suurem loomakari, seda suuremad paistavad murepilved.

Järvamaal Türi vallas toimetav Põllema-Saare talu perenaine Anne Nurk nentis, et ei jääks temagi ainult piimatootjana ellu. Eriti praeguse valitsuse põllumajanduspoliitika juures, kuid teravili aitab natuke ja lihaveiseid saab müüa. „Olen juba nii vana inimene, et teist väljapääsu ka pole. Kolmkümmend aastat oleme siin peretalu pidajatena hakkama saanud, elame üle sellegi valitsuse,” lausus ta.

Põllema-Saare talus on neil töö peremees Ennuga korraldatud nii, et temal on veised, neid on kokku 150 ringis, ja Ennul muu tootmine. „Praegu vireleme küll rohkem, kuid võtame asja mõistusega, ei priiska millegagi ja lõhki laenata ei kavatse ja saame hakkama,” lausus Anne Nurk. Naisel on lüpsilaudas toetusega saadud 70kohaline robot ja sellest lüpsmiseks piisab. Majapidamises on ka üks abiline ja kui vaja, tulevad poeg ja tütar perega appi. Esimene lapselapski juba täisealine. Laienemise mõtteid praegu ei ole, sest ümbruskonnast tööjõudu võtta pole ja ukrainlasi ta ei taha või õigemini telki õue peale neid elama ju ei pane. „Pingutan selle nimel, et praegune valitsus oma suhtumisega maal elamisse meid päris maa alla ei suru, ja ootan pikisilmi muutusi,” lisas ta.