Näitus ⟩ Nunnufaktor ja karvane kunstiajalugu

Adolf von Becker (1831–1909), «Kass poegadega». 1863. Õli. Soome Rahvusgalerii – Ateneum. Foto: Repro

Mulle on jäänud mulje, et inimesed käivad tihti muuseumis, et vaadelda ühte või teise klassikalisse meediumi tarretatud elusolendeid. Enamasti küll inimesi. Kes aga kunstiajalugu pisut jälginud, ei üllatu tõigast, et sotsiaalmeedias populaarsetel kiisu- ja kutsupiltidel on inimkonna visuaalkultuuris hoopis pikem ajalugu. Suisa sedavõrd, et vaid neile keskendudes võib terveid näitusi kokku panna ja katmata teemasid jääb ülegi. Näitus «Alati meie kõrval. Kassid ja koerad 16.–19. sajandi kunstis» Kadrioru kunstimuuseumis koondab teoseid mitmetest Eesti muuseumidest ning ka Soomest ja Lätist. Teosed Ermitaažist jäid koroonapandeemia tõttu külla tulemata ning on asendatud reprodega.

Valitud kogum pakub veenvat tõestust pealkirjale «Alati meie kõrval». Materjalivalik on üks näituse tugevaid külgi, huvitavaid ja varem vähe nähtud teoseid leiab üles ka kogenum muuseumikülastaja. Seejuures ilmneb huvitav pinge mõningate teoste omaaegse populaarsuse ja hilisema marginaalsuse vahel. On selgelt näha, et õlimaalist kättesaadavamas meediumis, trükigraafikas ilmutatud kiisu- ja kutsupiltidel oli populariseeriv taotlus ka näiteks 18. sajandil, mitte ainult 21. sajandil, kui nende jagamine paari klikiga on kõigile veelgi hõlpsamaks muutunud.

Tundmatu saksa kunstnik, «Kass». U 1500. Puulõige. Tartu Ülikooli raamatukogu. Foto: Repro