Intervjuu ⟩ Eesti 200 unistab julgelt edasi

Kristina Kallas ütleb, et peab poliitika jaoks vajalikku kannatlikkust õppima. Foto: Eero Vabamägi

Laupäeval toimus Noblessneri kvartalis Kai kunstikeskuses erakonna Eesti 200 üldkogu. 624 liikmest osales kaks aastat tagasi loodud erakonna foorumil 95 inimest. Kuulati aruandeid, tervitusi ning valiti uus juhatus ja revisjonikomisjon. Esimeheks valiti tagasi ainsana kandideerinud senine erakonna juht Kristina Kallas. Erakonna juht hoiatab stagnastiooni eest, sest siis lahkuvad noored talendid ning siia ei soovita enam tagasi tulla. 

Erakonna programmi tutvustades ütles juhatusse valitud Marek Reinaas, et nende erakond tahab Eestit tulevikku viia ning rõhutas, et on oluline näha, kuidas maailm muutub, mõelda suurelt ja julgeda unistada. Üldkogu kinnitas erakonna maailmavaate alused: uuendusmeelsus, eestimeelsus ja liberaalsus.

Kristina Kallas rõhutas Postimehele antud intervjuus, et nad on valmis tegema koostööd kõigi erakondadega, kes on valmis ületama stagnatsiooni ühiskonnas ning muutusi ellu viima.

Kas olete Eesti 200 senise arengu ja eduga rahul?

Olen õppinud, et asjad ei toimu poliitikas nii kiiresti. Teadusvaldkonnas või ettevõtluses olen harjunud, et ma ise loon tempo, kuid poliitikas on asi teisiti, siin loob tempot poliitiline kontekst. Valijad vajavad tunduvalt rohkem aega, et sinuga tuttavaks saada, sind usaldama hakata. Pean õppima kannatlikkust. Poliitika on väga suure ühiskonnalaeva ümberpööramine.

Mis on see suur vastuolu ühiskonnas, mida tulete lahendama?

Suur vastuolu: ühel pool on eilne ja tänane, teisel pool on homne. See homne on paljudele inimestele tundmatu ja hirmutav ning nad klammerduvad tugevalt tänase ja eilse külge. Praegusaegne poliitiline eliit on ka väga klammerdunud eilse külge. Ka opositsioonis olevad erakonnad räägivad kogu aeg, et teeme nii, nagu tegime siis, kui meie võimul olime. See oleks ikkagi eilne päev! Homne päev nõuab meilt absoluutselt teistsugust mõtlemist. Eesti 200 on selles konfliktis homse poole peal. Ei ole õige, et võtame muudkui laenu ja jagame selle laiali ning tunneme siis korraks mõnusalt ja soojalt. Aga mis homme saab? Eesti 200 ülesanne on alati küsida, kui laua taga mingeid asju arutatakse: vabandage, mis sellega homme saab? Mida saab sellest järgmine põlvkond?

Kuid ega elu ei hakka ju teiega ka päris nullist. Midagi te ju olemasolevast tunnustate ja võtate tulevikku kaasa?

Meil on hea haridussüsteem, lapsed saavad rahvusvahelistes testides häid tulemusi, kuid vene koolide lapsed ei saa – miks me selle probleemiga ei tegele? Esimesi asju, mida teeksime, on toetada kõiki veel olemas olevaid maakoole ja külakoolide algatusi, sest hariduselu ei tohi maalt kaduda!