Priit Pulleritsu kolumn: öelge, kes tahab päriselt võita!

Vanemtoimetaja Priit Pullerits. FOTO: Margus Ansu Foto: Margus Ansu

Kui Ott Tänak ja Martin Järveoja mängust välja jätta, siis vaadates Eesti tippspordi nukrat seisu, mille ehedaimaks kehastuseks on jalgpallikoondise mannetud esitused, tuleb ikka ja jälle meelde kuutaguse Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aava kõnekas tähelepanek.

Ta rääkis mulle, et kui on jõudnud mõne noore rallisõitja juhendamisega ummikusse, kust edasiminekut ei paista, on ta küsinud: «Ütle päris ausalt, kas sa tahad seda ala teha või ei taha!» Kui vastuseks on tulnud lihtsalt sõnad, et tahan-tahan – ilma et silmad põleksid, hambad suruks lõualuud pingesse, kehakeel muutuks agressiivseks –, on Aava talle soovitanud: «Mine peegli ette, vaata endale silma ja ütle, et sa tahad. Tühja sa tahad! Sa ei taha ju!»

Kas selle tähelepaneku varjust ei koorugi äkki välja üks põhjusi, miks Eesti sportlased, kes jõudnud kohalikust tasemest välja kasvades maailma lävele, pole tollest lävest suutnud üle astuda?

Kes on veidigi terasemalt kuulanud või lugenud Eesti sportlaste usutlusi, on küllap sisimas tajunud, kuidas ambitsioonist, tahtest, enesekindlusest jääb sageli vajaka. Enim, mis paljude suust kõlab, on soov, pigem unistus pääseda olümpiale. Tubli... Aga edasi?

Pikema ja parema mäluga spordihuvilised mäletavad, kuidas Erki Nool rääkis silmade lõõmates enne Atlanta olümpiat 1996, et läheb võitma. Ei võitnud. Jäi kuuendaks. Pärast, jah, oli näägutajaid ja parastajaid palju. Aga neli aastat hiljem läks Nool Sydney olümpiale. Ja sai seal oma ihaldatud olümpiakulla. Tänu millele?

«Sul peab olema võidunälg,» vastas Nool mulle üleeile.

Eesti spordis, nagu kahtlemata mujalgi maades, on tipptasemel tegijaks saanud need, kel on kõikevõitev võidutahe. Paavo Kivine on pannud Jaan Taltsist rääkivale raamatule isegi sellise pealkirja – «Tahtmine». Talts on rääkinud, kuidas ta oli parimail päevil nii tugev, et kartis koguni iseennast. Kas see nii ka päriselt oli või on see vana spordimehe eneseimetlus, vahet pole – sellises enesenägemuses peegeldub raudne usk, et ta on kõige tugevam, seega võiduks valmis.

Võidab see, kes suudab kauem valu kannatada.

Aavo Pikkuus oli rattur, keda ei suutnud 1977. aasta Rahutuuril lüüa sadulast isegi korduvad verised kukkumised. Sellest on palju kirjutatud ja räägitud, millise ennastsalgavusega ta üldse tuuri lõpuni sõitis, kuidas pidi kaklema nii sakslaste kui ka isegi kaaslastega Liidu koondisest. Paljud teised oleks ilmselt ammu alla andnud. Pikkuus mitte. Tema võitles – ja võitis.

Kui mu enda mälu nüüd alt ei vea, oli see Mati Alaver, kes rääkis, kuidas Andrus Veerpalu, pealtnäha vaikne ja rahulik, oli juba nooruses oma vanematele öelnud, et tema suudab suusatajana oma pere ära toita. Ta oli öelnud seda siis, kui sõitis ringi nii logu autoga, et sel tuli ust käega kinni hoida. Aga ju oli tahtmine ikkagi sedavõrd kõva, et sihile ta lõpuks jõudis.

Ega Kristina Šmigun-Vähi olnud pehmemast puust. Kes teda võistlemas näinud, võib kinnitada, et teda ei rahuldanud eales vähem kui esikoht. Selle värvikaks tõendiks on Vancouveri olümpia, kuhu ta läks poolteist aastat pärast tütre sündi selge sooviga võita kuldmedal ka vabatehnikasõidus. Ta pingutas nii, et varises pärast lõpetamist tükiks ajaks lumele. Üks konkurent oli tol päeval temast siiski parem, aga tugev tahtmine veel kord võitu maitsta tõi lõpuks ikkagi hõbemedali.

Aga näide ka jalgpallist: mis on viinud Ragnar Klavani eestlastest kõige kaugemale, FC Liverpooli ridadesse? Kui ta oli mänginud kaks aastat Bundesligas, avaldas Klavan mulle, et tema eesmärk jõuda Premier League’i. «Iga päev, isegi puhkusel, kui trenni teen, mõtlen selle peale,» rääkis Klavan kuus aastat tagasi, seletades: «Eesmärk tuleb seada suhteliselt kõrge. Siis see motiveerib sind ka neil päevadel, kui on väga raske, voodist üles tõusma ja andma endast sada protsenti. Kui panna eesmärk liiga madalale ja see kätte saada, võib tekkida motivatsioonipuudus.»

Nende näidete taustal võiks iga Eesti tippu jõudnud sportlane mõelda, kas temas leidub ikkagi vastupandamatut tahtmist võita. Tahtmist, mis sunnib edasi pürgima hoolimata sellest, et järjest raskemaks ja valusamaks läheb. Sest nagu ütles mulle Nool: «Võidab see, kes suudab kauem valu kannatada.»

Ja võidab see, lisas Nool – ning tiitlitega mehena on tal kogemust ja pädevust, et rääkida, kuidas asjad päriselt käivad –, kes suudab end jäägitult spordile pühendada. Kes ei killusta end treeningute, töö ja õpingute vahel, sest sedasi jääb lõpuks stardijoonel vaimuenergiast lihtsalt puudu. «Annad ära protsendi siit ja teise sealt ning viimaks ongi vahe sees,» rääkis Nool.

Niisiis, Eesti sportlased, öelge päris ausalt, kas te tahate oma ala tipptasemel teha või ei taha! Kui ei taha, lõpetage enda petmine. Ja publiku petmine ka.