/nginx/o/2020/10/09/13403418t1h60f2.jpg)
Rahupreemia on ainus Nobeli auhindadest, mis antakse välja Oslos. Ajal, kui Nobeli auhind asutati, moodustasid Rootsi ja Norra personaaluniooni. Et Norra ei olnud toona iseseisev välispoliitiline subjekt, võis Oslo tunduda sobilik oma neutraalsuse tõttu. See pole sugugi vähetähtis.
Rahupreemia määrab kuueliikmeline komitee, mis püüab kandidaatide hulgast leida inimese või organisatsiooni, kelle või mille tegevus kõige paremal viisil vastab Nobeli testamendis sätestatud tingimustele. Laureaadi ennustamine ei jää palju alla Eurovisiooni ennustustele.
Kui veel märtsis oli arvajate suursoosikuks Greta Thunberg, siis pandeemia lõpetas tema tähelennu ümber maailma. Aga võibolla ta valjuhäälne väljakutse poliitikutele ei kõlanudki kurtidele kõrvadele, vähemalt mitte Euroopa Liidus, kus rohepöördele eraldati enneolematud summad ja nihutati süsinikuneutraalsuse saavutamine 15 aastat varasemaks. Nii oleks Thunberg väärinud rahupreemiat, hoolimata koroonapausist tema tegevuses.
Kuid koroona tõi uue soosiku – Maailma Terviseorganisatsiooni, kes on löönud globaalset häirekella ja välja töötanud viiruse tõkestamise ühtsed meetmed, samuti analüüsinud andmeid viiruse leviku ja mõju mõistmiseks. Vaieldamatult on see olnud suur töö, ja kuigi organisatsiooni tegevust on ka kritiseeritud, on selle tegevus ainuüksi selles kriisis aidanud säästa kümneid, kui mitte sadu tuhandeid elusid.
Nobeli rahupreemia komitee tänavune valik koputab südametunnistusele kõigile heaoluühiskonna liiikmetele, kelle suurimaks terviseriskiks pole mitte nälg, vaid hoopis rasvumine.
Üleüldse esitati sel aastal Nobeli rahupreemiale kokku 318 kandidaati, neist 211 üksikisikut ja 107 organisatsiooni. Kuigi nominentide nimekirja ei avalikustata, teatavad paljud kandidaatide esitajad ise, kelle nad on nominendiks nimetanud. Nii on teada, et isegi Donald Trump oli esitatud, kuigi talle võidulootust ei ennustatud.
Rahupreemia on oma olemuselt politiseeritud, sest pole ju suuremat poliitilist ideaali kui rahu ja harmoonia inimeste vahel. Ja võitlus selle nimel võib mõnikord olla üsnagi kompromissitu. Nii on selle aasta rahupreemia nominentidena mainitud ka Hongkongi meeleavalduste eestvedajaid, samuti liikumise Black Lives Matter aktiviste. Samas tekitab võitlus õiglasema ühiskonna nimel vältimatult ka võimsaid vaenlasi, kelle võimaliku reaktsiooniga auhinnakomitee samuti peab arvestama.
Nii ei ole valiku tegemine lihtne. Kuid selle aasta laureaati vaevalt keegi kahtluse alla soovib panna, sest preemia sai ÜRO Maailma Toiduprogramm (WFP) võitluse eest näljaga kogu maailmas ja inimeste toiduga varustamise eest konfliktipiirkondades. Tänase lehe välismaa külgedel on selle maailma suurima humanitaarorganisatsiooni tegevusest põhjalikum ülevaade.
Kindlasti on WFP rahupreemiat vägagi väärt, sest tänu talle on ainuüksi mullu toiduabi saanud sada miljonit inimest ligi 90 riigis. Ja kui arvestada, et WFP on tegutsenud juba 59 aastat, siis on raske mõista, miks teda pole rahupreemiaga pärjatud juba varem.
Küllap mõnikord muutuvad heategijad oma tänuväärses töös avalikkuse jaoks liiga enesestmõistetavaks, et neid tähele panna. Seetõttu koputab Nobeli komitee tänavune valik südametunnistusele kõigile heaoluühiskonna liikmetele, kelle suurimaks terviseriskiks pole mitte nälg, vaid hoopis rasvumine.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)