Elutööpreemia pälvinud Laine Belovas: õpetaja ei ole vein, mis ajaga paremaks muutub

Esimeses kooliastmes ei tohiks lastele hindeid panna, sest see võib nende enesehinnangu kallale minna, ütleb Noarootsi gümnaasiumi direktor Laine Belovas. Foto: Eero Vabamägi

Tänavu pälvis lisaks Talvi Märjale ja Aleksei Turovskile haridustöötaja elutööpreemia Laine Belovas, kes 30 aastat tagasi Noarootsi gümnaasiumi asutas. Belovase hinnangul on õpetajatel rohkem vabadust kui varem, õpilaste silmaring on laiem ning üksteisest hoolitakse rohkem.

Belovas võtab meid vastu kargel neljapäeva hommikul. Kõnnime mööda puudealleed mõisahoone poole, kus asub direktori kabinet. «Kuulake, sookured!» juhib ta meie tähelepanu käratsevatele lindudele, kes eemal lendu tõusevad. Belovas on heas tujus ning temast õhkub särtsakust ja ülevoolavat energiat. Kabinetis seame sisse end Belovasi tooli vastu, kõvale pingile. «See on ebamugav ja kõva pink. Seal istuvad tavaliselt vanemad oma lastega, kes on pahandust teinud,» ütleb ta naerdes.

Te rajasite selle kooli 30 aastat tagasi. Kust see idee tuli?

Oli 80ndate lõpp ja esimest korda üle 50 aasta said endised eestirootslased, kes sõja ajal siit põgenesid, tagasi tulla. Nad tulid vaatama oma kodutalusid, lähedaste kalme. Endiste ja praeguste noarootslaste vahel tekkisid isiklikud kontaktid. Huvi rootsi keele õppimise vastu. Samal ajal arutasime me Noarootsi arengukava ja ühel sellisel seminaril tuligi jutuks, et oleks tore, kui Noarootsis oleks koht, kus noored üle Eesti saaksid rootsi keelt õppida. Mulle see mõte meeldis, kolleegid tulid kaasa, toetajaid leidus nii Eestis, Soomes kui ka Rootsis.