Kliimasoojenemine hoiab Siberi zombipõlengud talvelgi hõõgvel

Greenpeace’i aktivistid kustutavad koos kohalike elanikega turbapõlengut Suzunski metsas Šipunovo küla lähistel. Pinna all on seal tuli hõõgunud juba mitu aastat. Foto: Aleksander Nemenov/AFP/Scanpix

Soisel lagendikul ääretus Siberi metsas kergitab Grigori Kuksin labidaga hõõguvat pinnast ja pöörab selle siis ümber. Koos tillukese seltskonna vabatahtlike tuletõrjujatega võitleb ta maa-aluste põlengutega, mida ei kustuta isegi talv ning mida esineb Venemaal üha enam. Kuksin nimetab neid kliimapommiks.

«On tulekahjud maa all – zombipõlengud,» ütles 40-aastane Kuksin, kes on Greenpeace’i maastikupõlengute üksuse juht Venemaal.

Nõgeste ja kanepitaimedega kaetud hiiglaslik soo, mida ümbritseb tihe männimets, on osa Suzunski looduskaitsealast, mis asub kahe ja poole sõidutunni kaugusel lõunas Venemaa suuruselt kolmandast linnast Novosibirskist.

Sood katab pehme turvas – orgaanilise aine aeglasel kõdunemisel niiskes keskkonnas tekkiv kütus –, mis on hõõgunud Kuksini hinnangul umbes viis aastat.

Lebades uinununa meetri sügavusel maapinna all, on tuli elanud üle ka krõbekülma Siberi talve, seda tänu pinnavee madalale tasemele, mille on tinginud tavaliseks muutunud põuad.

«Aga turvas ei sütti kunagi ise. Inimene on alati süüdi,» lisas Kuksin, selgitades, et kehvasti kustutatud sigaretist piisab, et läita tuli, mille kustutamine võtab aastaid.

Kui talve taandudes hakkavad suvised temperatuurid kerkima, võib tuli taas surnust üles tõusta, süüdata kuiva rohu maapinnal ning levida üle suurte alade.

«See juhtus eelmisel suvel,» rääkis 60-aastane Sergei Akopov, üks lõõmavete leekidega võitlevatest vabatahtlikest tuletõrjujatest.

Ta kustutas ka siis maastikupõlengut, mis sai alguse samast soost. «Nägime rebaseid ja jäneseid leekide eest ära jooksmas,» rääkis advokaadi ametit pidav mees, kes on sootulekahjusid kustutanud mitu aastat.