Gabriel, mis meist saab, küsis Liivimaa aadlipreili filmis «Viimne reliikvia» unelmate mehelt, kes väitis end olevat vaba mehe, aga tegelikult oli vene salakuulaja.
Kuulates viimase aja poliitilisi sõnavõtte, meenuvad mulle millegipärast kaks Eesti filmi: Grigori Kromanovi «Viimne reliikvia» ja Mark Soosaare «Jõulud Vigalas». «Viimses reliikvias» võidutseb armastus, kui varad (mõis) ja vaimne keskus (klooster) on hävitatud. Filmis «Jõulud Vigalas» on geniaalne stseen, kus mõisa rüüstamise eest kinni võetud talupojad karmi karistust oodates keldris arutavad, kes mida siis saavutas, ja Priit Pedajase kehastatud talumees tõdeb nukralt, et tema sai ainult ühe vaasi. Kuhu jääb õiglus?