:format(webp)/nginx/o/2020/10/09/13401757t1he26c.jpg)
Gabriel, mis meist saab, küsis Liivimaa aadlipreili filmis «Viimne reliikvia» unelmate mehelt, kes väitis end olevat vaba mehe, aga tegelikult oli vene salakuulaja.
Kuulates viimase aja poliitilisi sõnavõtte, meenuvad mulle millegipärast kaks Eesti filmi: Grigori Kromanovi «Viimne reliikvia» ja Mark Soosaare «Jõulud Vigalas». «Viimses reliikvias» võidutseb armastus, kui varad (mõis) ja vaimne keskus (klooster) on hävitatud. Filmis «Jõulud Vigalas» on geniaalne stseen, kus mõisa rüüstamise eest kinni võetud talupojad karmi karistust oodates keldris arutavad, kes mida siis saavutas, ja Priit Pedajase kehastatud talumees tõdeb nukralt, et tema sai ainult ühe vaasi. Kuhu jääb õiglus?
«Viimne reliikvia» näitab, kuidas proletariaat heidab endalt ahelad. Põletades ja vägistades. Film lõpeb kaadritega ratsanikest «vabastatud» nunnadega. Kuhu nad küll sõidavad? Kas mahapõletatu asemele ulualust otsima? Piisas Paul-Eerik Rummo laulutekstidest ja Uno Naissoo lihtsatest viisidest, et proletaarne kunstiteos saaks hoopis teise tähenduse. Paar röövlipealiku lausekatket vabadusest ja natuke paljast naiseihu lisaks sulatas eesti publiku südame ja filmist sai vabaduseiha ja õigluse otsimise instrument. Elu on täis ootamatusi.