Vikerkaar loeb. Kuidas käib seks sotsiaalmeedias?

Tinder Foto: Simon Jacobs/Mercury Press/Caters News Agency

1980ndatel nentis antropoloog Gayle Rubin, et nüüdisaegses ühiskonnas jaotuvad seksiga seotud väärtused kaheks. Neist esimene jaotis sisaldab «head», «normaalset» ja «loomulikku» seksi, mis on heteroseksuaalne, abieluline, monogaamne, järelkasvu loov, mittekommertslik, toimub sama põlvkonna inimeste, koduseinte ja voodilinade vahel, ega hõlma pornot, objekte, lelusid või rollimänge. Teine jaotis on n-ö halb seks, mis sisaldab endas ülalnimetatu vastandeid.

Nüansse, moraalset mitmekihilisust, eri hinnanguid ja tundeid võib sisaldada ainult «hea seks». «Halba seksi» peetakse juba olemuselt niivõrd eemaletõukavaks, et sellega saavad ühiskondliku arvamuse järgi olla seotud vaid halvad kogemused.

Tallinna Ülikooli meedia­uurija Katrin Tiidenberg ja tema austraallasest kolleeg Emily van der Nagel uurivad just «halba seksi», täpsemalt tegevusi, mis on seotud interneti ja sotsiaalmeediaga. Nende uurimisobjektideks on siivutud tekstisõnumid, mida ühe uuringu järgi on saatnud 88 protsenti USA täiskasvanutest. Nad analüüsivad foorumeid, kus anonüümsed kasutajad postitavad avalikkusele pilte, mida töökohal vaadata pole mõistlik. Neid huvitab, kuidas Instagram, Twitter ja Tumblr haldavad fotosid, kus paistavad naiste nibud või, veel hullem, vulva’d. Nad jälgivad, kuidas toimivad algoritmid, mis suunavad pornosaitidel kasutajaid teatud tüüpi sisu poole või saadavad Facebooki seinale eelneva käitumise põhjal hoolikalt valitud seksilelureklaame. Nagu nende koos kirjutatud raamatu pealkiri sedastab, uurivad nad seksi ja sotsiaalmeediat.

Ühtegi täiskasvanut ei üllata ilmselt tõdemus, et internetil ja seksil on mingisugune seos. Küll aga juhivad Kat ja Emily (nagu nad endale raamatutekstis viitavad) tähelepanu, et meie arusaama sellest seosest kujundavad rohkem eespoolmainitud «halva seksi» eelarvamusega seotud ärevus ja moraalne paanika kui empiiriline reaalsus.

Näiteks kui jälgida, kuidas meedia kajastab «sekstimist» ehk siivutute sõnumite saatmist, siis jääb mulje, et sellega tegelevad ainult noored, see olevat võtnud pea epideemilised mõõtmed, see on kriminaalsete tagajärgedega tegevus, põhiliselt puudutab see tüdrukuid, toimub peamiselt seetõttu, et vastutustundetud teismelised ei oska veel oma tegude tagajärgedega arvestada ning viib üldjuhul noorte ärakasutamiseni pervertide ja pedofiilide poolt.

Tegelikkus osutub märksa keerulisemaks: noored võivad olla küll sekstimist proovinud, ent enamasti ei tee seda eriti sageli, enamik täiskasvanuid on seda kunagi teinud ning sekstimine võib täita igasuguseid eesmärke, alustades meelelahutusest kuni püsipartneriga läheduse hoidmiseni.

Muidugi on ka negatiivseid tagajärgi: sekstimisega petetakse oma kaaslasi ja otsitakse sotsiaalset kapitali, noored mehed jagavad neile saadetud sekste nende autoritelt luba küsimata oma sõpradega, et tuus välja näha. Ent nagu Kat ja Emily rõhutavad: halvad tagajärjed ei ole netiseksi puhul kaugeltki mitte ainsad ega isegi mitte domineerivad. Mis kõige olulisem, need ei lähtu mitte kuidagi netiseksi olemuslikust rõvedusest, vaid samadest juurpõhjustest nagu «vaniljeseksi» probleemidki: seksuaalsete võitude roll mehelikkuse kehtestamisel, «mis ta siis kandis nii lühikest kleiti»-tüüpi süüdistused, millega muudetakse naised vastutavaks neile osaks langenud privaatsuserikkumiste eest jne.

Niisiis, kuidas oleks, kui magamistoast väljapoole jääva seksuaalsuse häbimärgistamise asemel katsuda seda päriselt analüüsida? Uurida, kuidas põrkuvad omavahel uued tehnoloogiad, vanad käitumismustrid ja muutuvad moraalinormid? Just nimelt seda Kat ja Emily teha üritavadki. Tulemuseks on eeskujulik monograafia, mida võiks olla põnev lugeda igaühel, kelle jaoks seks või sotsiaalmeedia elus mingit rolli mängib, sest mõlemat nähtust valgustatakse nüansirohkelt ja samas meeleolukalt.

Tehnoloogiauuringutes on üheks keskseks probleemiks masinate, nende arendajate ja kasutajate vaheline suhe. Kas tehnoloogia kujundab kasutajaid või vastupidi? Kas Facebooki ja Instagrami algoritmid kujundavad ümber meie mõttemustrid ja harjumused? Või oskame me neid platvorme kasutada loominguliselt viisil, mida nende loojad ei suutnud ettegi kujutada? Kat ja Emily leiavad nende kahe karikatuurse äärmuse vahel kenasti tasakaalu. Nad näitavad, kuidas muidu pigem vabameelsed platvormid on korporatsiooniks saades muutunud aina puritaanlikumaks ja hakanud reguleerima nn #NSFW sisu. Sellele on kaasa töötanud ka USA kongressi seadusloome, mida suuresti USAst pärit ja sealsetel turgudel tegutsevad ettevõtted peavad järgima.

Nii näiteks keelas pildiblogiplatvorm Tumblr 2018. aastal oma saitidel «täiskasvanute» materjali postitamise, mis viis massilise kasutajate lahkumiseni – just Tumblris olid LGBT-inimesed, muidu alternatiivsete vaadetega kasutajad, seksitöötajad ja teised endale turvalise ja kogukondliku niši leidnud. Lisaks jäävad puritaanliku regulatsiooni ohvriks ka paljud ettevõtmised, mil pole seksiga otseselt mingit pistmist, ent mis hõlmavad endas seksiga seostatud kehaosade jäädvustamist.

Paljudele on kindlasti tuttav Instagramis ja Facebookis toimunud kampaania #FreeTheNipple, mis protesteeris naiste rinnanibusid kujutavate piltide tsenseerimise vastu. Nii võisid platvormid kustutada pilte, millel oli näiteks rinda andev ema, samas kui tõepoolest üleseksualiseeritud ja objektistavad pildid (sageli tasutud reklaam­fotod) võisid jääda alles, kui seal oli nähtud minimaalselt vaeva nibu kinni katmisega.

Sedasorti reguleerimiskatsed ei saavuta suurt midagi, piiramaks nende inimeste tegevust, kes netifoorumites alaealist mängivate politseinikega kontakti otsivad. Selliste tüüpide tabamiseks on sihtmärgi­pärasemad meetodid. Küll aga kitsendavad need piirangud oluliselt mängimisruumi kogukondade jaoks, kelle jaoks on häbimärgist vaba suhtlus niikuinii raskendatud ja kelle jaoks on internet ja sellega kaasnev anonüümsus eneseteostuseks hädavajalik.

Teisalt näitavad Kat ja Emily, kuidas pealtnäha banaalsedki sotsiaalmeedianähtused võivad olla palju mitmekihilisemad, kui tunnistada tahetakse. Just seetõttu, et loomingulised kasutajad oskavad mõelda platvormide piirangutest kaugemale ning mõtestavad oma tegevust komplekssemalt, kui kaugelt vaadeldes paistab. Näiteks on paljudel Kati ja Emily uuritud kasutajatel sotsiaalmeedias alternatiivkontod, kus nad pseudonüümide all elavad oma valgust kartvamat elu: postitavad valitud seltskonnale alastifotosid, blogivad mitmesugustest fetišitest jne.

Osal platvormidel (näiteks Instagramis) tähendab see pidevalt disainerite kavatsusest mööda manööverdamist, näiteks peab leluhuviline kasutaja muretsema selle pärast, et tema Instagrami-laigid ei viiks Facebooki algoritme otsuseni talle siivutuid reklaame näidata, mis võib avalikkuses FBd kerides piinlikkust tekitada. Teised platvormid jällegi teevad kasutajatega koostööd. Näiteks aitab anonüümsust hindav foorum Reddit kasutajatel oma fotosid anonüümseks teha, kustutada nendelt metaandmeid ja retušeerida kasutajat identifitseerida võivaid detaile, näiteks sünnimärke või tätoveeringuid.

Selliste tööriistadega varustatult on Redditis levinud foorumid, kus inimesed saavad postitada anonüümseid alastifotosid, aga ka näiteks arutleda kehakuvandite, voodiharjumuste jmt üle, mille tulemusena võib selguda, et probleemid, millega inimesed oma eraelus silmitsi seisavad, ei olegi nii erakordsed, nagu neile tunduda võib, ja et enamik inimesi ei vasta oma jumalast antud füüsise ega ka isiklike soovide poolest nendele mallidele, mida meile meedia kaudu jagatakse.

Ka siin peituvad omad ohud: anonüümsus internetis on habras abimees. Kat ja Emily kirjeldavad, kuidas näiteks keegi «härrasmees» kogus ühe Tumblri kasutaja anonüümselt postitatud kehaosade (jalgade, torso, rangluu, rindade) pilte, monteeris need kokku virtuaalseks Frankensteiniks, uuris välja, kus linnas naine elab ja saatis oma kollaaži postiga talle. Aga enamik naisi on sedasorti ohtudest teadlikud ja kasutavad ettevaatusabinõusid, et neid vältida.

Pigem üllatab Kati ja Emily intervjueeritud naisi asjaolu, et mehed üleüldse selliseid ohtusid ei taju. Arvestades, et naistel on juba sotsiaalmeediat kasutades suurem ettevaatuskoormus, tekib küsimus, kas tõesti on adekvaatne sellistest juhtudest järeldada, et naised käituvad liiga lohakalt (et mitte öelda «litsakalt»)? Võib-olla peaks hoopis küsima, mida teevad platvormid oma kasutajate turvalisuse tagamiseks ja kuidas piirata jälitamismaaniaga meeste võimet ahistavalt käituda?

«Seks ja sotsiaalmeedia» käsitleb briljantselt kasutajate ja platvormide rolli kaasaegses seksikultuuris. Mis siit puudu jääb, on poliitökonoomia. Tõsi, USA kongressi puritaanlik FOSTA-SESTA seadus saab üksjagu palju tähelepanu ja ajuti mainivad autorid ka suurtehinguid, stiilis: «2013. aastal ostis Yahoo Tumblri ära 1,3 miljardi dollari eest.» Ent keskendudes põhiliselt alternatiivsete kogukondade eneseloomele, jäävad tähelepanuta need seksitööstuse osad, mis on koondunud suurfirmade kätte, olgu selleks MindGeek või Facebook.

Ajakirjanik Jon Ronson on taskuhäälingusaates «Butter­fly Effect» kirjeldanud, kuidas tasuta veebiporri edastavad ettevõtted on viinud pornotööstuse krahhi äärele, mille tulemusena on sealsete seksitöötajate töötingimused muutunud ohtlikumaks, ebastabiilsemaks, sundinud paljusid seksitöötajaid tegelema eskortteenuste osutamisega ning tekitanud uued platvormid, mida on võimalik ära kasutada kujutispõhise seksuaalse ahistamise (ehk tavakeeli «kättemaksuporri») levitamiseks.

Skaala peavoolulisemas osas võiks jällegi juhtida tähelepanu, kuidas igapäevakasutajatest suunamudijaid tegevad Instagrami algo­ritmid taastoodavad üleseksualiseerivaid ilunorme: mõistagi hoiavad reklaami ja erootika piirimail hõljuvad fotod rohkem silmapaare platvormil ja seetõttu Instagram ja sellel reklaamivad ettevõtted sedasorti kaadreid ka soosivad. Kui palju on sellises ökosüsteemis kasutajatel ruumi iseseisvaks eneseloomeks, on debateeritav, aga selge on, et võitlusväli on miljardeid dollareid reklaamiraha ja sisuliselt monopoolset seisundit omavate tehnohiidude kasuks kaldu.

Selliseid keerulisi teemasid vältides maalivad Kat ja Emily seksist sotsiaalmeedias ehk veidi liiga roosilise pildi. Ent kindlasti aitab nende teos hajutada eelarvamuslikke stereotüüpe, millel on rohkem ühist viktoriaanliku kombeõpetuse kui 21. sajandi reaalsusega. Seksi ja sotsiaalmeediat tuleb võtta tõsiselt – nii üks kui teine hõlmab märkimisväärse osa meie ajumahust. Kasutagem siis seda mõistlikult.

Katrin Tiidenberg ja Emily van der Nagel

«Seks ja sotsiaalmeedia» (originaalis «Sex and Social Media»)

Emerald Publishing Limited, 2020

216 lk

Katrin Tiidenberg ja Emily van der Nagel, «Seks ja sotsiaalmeedia». Foto: Raamat